2013

Muutlik. Üsnagi.

Hands - photo exhibition in Riga

"I can inform you, that photos for the photo exhibition has been selected and on 29.12.2013 there will be the opening of the photo exhibition in Riga. Please send me the titles of your selected photos for the photo exhibition before 12:00 tommorrow, 28.12.2013."

Sellise kirja leidsin e-postkastist 27.12.2013 õhtul. Peas valitses tühjus, pealkirju ei tulnud, oli hoopis ühe vahva väikese tüdruku sünnipäev. Vabad mõtted jäid žüriile, kes oli selekteerinud pildid. 

Nüüd pilte vaadates, siis pildile eraldi pealkirja/allkirja ei oskakski kirjutada. See tunduks kuidagi punnitatult kunstlik, kuid mitte kunst. 

Hands, perhaps... kellelegi võivad olla ka jalad käteks.  

 

Kaamera on enamasti kaasas, kuid enamasti ongi kaamera vaid kaasas. 

Jälgida inimesi, mitte neid vaadates, vaid nähes. Silmad vajavad treenimist. 

Kirg...

... paneb alati õhkama ja igatsema, toob veelgi laiema naeratuse suule... sõõrmeisse tungib lõhn mälupildist ja sa tunned taas kuidas niidid tõmbuvad pingule... 

Vikipeedia ütleb, et:

"Kirg (vana-kreeka keeles πάσχω - tähendab kannatust, piina) on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartes'i käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha poolt loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid."

Ma lähen alati põlema kokku puutudes oma kirega, ka kaudsel kokkupuutel. Kõik muu tuhmub, ettekanne, mis peaks olema praeguseks hetkeks juba valmis ja esitatud, kukub käest. Toetan end vastu tugitooli selga, sulen silmad. Tegelikult avan need kiirelt ja kirjutan küsimusele vastuse. 

Reisimine - see on tuuleiil, mis puhub leegi taas lõkkele.

90 aastaselt istun Bangkokis Khao San Roadil hotellis, oma toa rõdul, limpsin mahlakokteili ja jälgin inimesi. Statiiv on samasse kõrvale püsti pandud, kaamera lebab laual ning päevik ootab pliiatsit krõbistama oma lehtedele. 

T: "Hmm, olin nii kindel... mul on su reisikirjeldustest nii ägedad mälestused! Kas sa Namiibiasse tagasi läheksid?"

K: "Oo jaaa, võimalusel ma koliksin sinna elama nüüd ja kohe!!!" 

Reisimine, ilma ajalimiidita, see on mõnus. Loomulikult igatsen Austraalia ja Aasia järgi, põikaks Lõuna-Ameerikasse ning lõpuks koliks elama Namiibiasse Aafrikas või jäisele maale Islandile. 

Namiibia vs Island. Ooo, millised vastandid. Need samad vastandid tõmbuvad ja põrkuvad minus. Vajun selle tulemusena vahest sügavale diivanisse ja ei taha sealt tõusta, siis jälle hõljun ringi. Enamasti hõljungi.

                                                                      photo taken by A. Jürisalu

See, et ma 60-70 aastaselt kolin elama Namiibiasse või Austraaliasse, see on nii ehtne. Elan oma elu viimased 20-40 aastat seal. Lahe. Mul on vist õhujuured??

Et olla eestlane ja armastada Eestimaad, see ei tähenda siin olemist. See on sinus, sinu südames, hinges, tunnetes. 

Õhujuured on vihmametsa puudel. Õhujuured on orhideel. Nad elavad ja õitsevadki sõna ostses mõttes õhust ja armastusest. Tais rippusid orhideed õhus ja olid lummavalt kaunid oma õiteilus. 

Üks oluline inimene arvas: "Sa oledki siis nagu orhidee ja loodetavasti õitsed sama palju, kui orhideed!!"

"Kui otsustad suureks saada, siis su mänguasjad ei ole enam sinu sõbrad", kirjutas Tõnis.

Milleks kiirustada. Klotsid ja konstruktorid on lahedad. Kus on legode karp? Nuuskurnina, OTSI!

Mõtlesin, et õpin õpetajaks

"Sa oled selline naljakas ja lastele lähed hästi peale. 

Täiskasvanute jaoks oled ise liiga plika!"

Selgus, et isegi prillid ninal ei aitaks... 

Rullid.

Taas Tartus. Juba teinekord sel nädalal... tore.

Paksukese suvepäevad ja valge kaust

Laual on valge kaust. Istun pehmes tugitoolis kahel sulepadjal.  Joon teed. Need kaks päeva, eile ja täna, olid täis higi, valu ja pisaraid. Seda oleks ka homne, kuid siis ma veeren Tartus. Õpin konspektist iseseisvalt hingamist. Selgus, et ei ole sugugi - hinga, hinga kõigest väest. On hoopis erinevad tehnikad. 
Kuna me üldse unustasime hingamise? Kas siis, kui meid mähiti kookoniks ja vannis käik oli niiskelapiga beebi naha tupsutamine või toimus see hiljem? Mida pikem on olnud see paus, seda rohkem peab keha pingutama oma "aju" hingamise meeldetuletamiseks. 

Valge kaust sisaldab endas bodyART instruktori level 1 koolitusmaterjale. Kas ma aasta tagasi oskasin arvata, mõelda või unistada midagi sellist? Mis aga on mind tugevalt kõnetanud bodyART?

"bodyART® on Robert Steinbacheri poolt loodud funktsionaalne keha ja meele treening, kus harjutused on mõjutatud joogast, füsioteraapiast, erinevatest idamaistest võitluskunstidest, kui ka tavapärastest jõuharjutustest. Treeningus ei ole keerulist koreograafiat ega sooritata sammukombinatsioone, samuti ei ole see tavapärane kontsepttreening - treener järgib küll bodyART põhitõdesid, kuid paneb tunni kokku lähtudes oma kogemustest ja osalejate tasemest. bodyART aitab samaaegselt parandada lihastoonust ja vastupidavust, kui  ka vabastada oma meeli ja sisemist jõudu. Kui tavapärane jõutreening keskendub pigem igale lihasgrupile eraldi, siis bodyART treeningus on inimene kui funktsionaalne üksus, kus samaaegselt kogu keha treenivad harjutused on kombineeritud klassikaliste hingamistehnikate abil ühtseks tervikuks. Mitmed harjutused treenivad tasakaalu ja viivad seeläbi fookuse keha keskmesse. bodyART baseerub "Yin ja Yang" printsiipidel (vastandid), mis treeningus väljendub näiteks sisse- ja väljahingamisena, pingutuse ja lõdvestusena."

Aasta algul olnud masterclassid said saatuslikuks. Tookord kinnitasin seinale stikkeri "bodyART - 2014". Higi, valu ja pisarad sillutavad teed rahvusvahelise bodyART® treeneri litsentsi juurde. Surun kannad ja varbad tugevalt maasse, need on minu ankrud ning labakätel lasen nakkuda maaga, kui geko. Aktiveerin kerelihased ja hingan - sügavalt, kindlalt, rahulikult. 
Koolitust viib läbi Daniela Pignata, keda assisteerib Zigmunds Āboliņš Lätist. Heleda plaksuga sadas piisk piisa järel minu ninaotsast matile. Kuklalt laskus alla vahutav Niagara juga, voolas üle kandade. Täna ununes rätik koju, salvakad kleepusid käte külge. Olin justkui karnevalile minemas. Peopesad lirtsusid ja libisesid mööda matti. Eile varksi higipiiskade koos langes ka paar pisarat. Ligi 5 kuud trennipausi ja ohjeldamatut õgimist on tuimestanud keha, kuid mitte elimineerinud mälu. 

Ma sain Tartu Ülikooli sisse, riigieelarvelisele kohale. 

ÄGE - äpardunud globaalsed ebardid

Avasin siin arvuti, et vot kus ma nüüd alles kirjutan. No ikka maast ja ilmast, kadunud päikesest ja lohutamatult  nutvatest pilvedest. Möödunud päevade korralikust rajust ja tormist, mis oli äikesega käsikäes ka ümber meie maja luusinud ja paugutanud. Huvitav kus mina küll siis olin? Ei kuulnud, ei näinud, ööd ongi pigem magamiseks, mitte vanni all värisemiseks, käes pann, et pareerida keravälku. 

Viimased kolm päeva olen pingsalt vahtinud helendavat ekraani, lootuses et inspiratsioon, sõrmed ja ekraan teevad tulemuslikult koostööd. Tuhkagi. Numbrid paigutusid tabelisse, tulem tundus kuidagi nii ilus. Mida aga ei tulnud, see oli tekst. Uus katse on oktoobri alguses, seega, taas on aega maa ja ilm. Maast ja ilmast ma pajatada kavatsesingi.

Mõtteid kattuvad ja sobituvad. Idee liigub õiges suunas. Ma tean seda. Toit, loovus ja hing. Raha vedeleb nagunii igal pool, vaja see vaid üles korjata. Oma vaimusilmas näen end toimetamas tänava otsas olevates ruumides. Suured aknad ja laiad aknalauad, laest rippuv krohvitükk, külm põrand. Oooo, see on nii kutsuv ja põnev. 

Visiooni peaks kirjutama viie sõnaga, no ok, +/- kaks sõna. Mul oleks vaid üks sõna hetkel. 
Äge: a) ähmane geeni eksperiment;
           b) ärgake geniaalsed entusiastid;
           c) äpardunud globaalsed ebardid.

Inspiratsioon on pitsunud kolba ja aju vahele, kriiskab seal. Aju on pundunud kui paistes herilane. Kindlasti on ta ka kollase-musta triibuline. Pööningul nägin herilasepesa, sellist tillukest, tundus et tühi. Torkima ei hakanud. 

Panen oma punased lillekestega potikud jalga. Ei, ei, ma ei lähe seda tühja (vist) herilasepesa luubiga uurima. Mulle lihtsalt meeldivad minu potikud ja öises linnas ringi tatsata. Tegelikult see viimane tegevus on küll sunniviisiliselt vabatahtlik, hüpnoos hakkab mõjuma.

Besee vs ABC

Trenni paus, pehmus ja soorituse langus.

Kas seda ma tahtsingi???

Ei meenu küll, et taolise eesmärgi oleksin endale seadnud. Sobra ajukäärude vahel palju tahes, ei tule tolmuluuaga tolmutades ega ka kaabitsaga kaapides sellist infot sealt välja. Milles siis asi on? Stressi taha pugemine on vabandus kõige odavamast kategooriast. Õgimismaraton nisujahu ja suhkru kaasabil on tõesti eesmärk omaette. Kas pole?

Aitab!!!!

Leidsin neti avarusest meelitava väljakutse. Sellega ma end nüüd välja kutsungi. Olen meelitatud.  Kohtumiseni 26. augustil 2013 :)

Esimese hooga tunduvad jalgade tõsted kõige keerulisemad. Kui alaselg hakkab kiskuma, siis tuleb lisada ehk ka viies harjutus kavasse, mis tugevdaks just alaselja lihaseid.

Vähem kui kuu on jäänud rullimaratonini ja mitu korda ma olen rullid alla saanud sel aastal?? Null. Piinlik.

Eesmärgiks on tuleval nädala vähemalt 2 korda jooksmas käija. Taas mingi kummaline kooslus, kuidas jooksmas käija? Päris huvitavalt kõlaks  - vähemalt 2 korda jooksmas joosta.

 

Beseed pakin kenasti karbikesse homseks teistele koolis maiustamiseks tee või kohvi kõrvale. Mina maiustan apelsiniga.

Energia tulv.

 

Я так скучаю по тебе

Hommik. Maja ette vurab kirsipunane pisikene kabriolet. Ridiküli istmele on meisterdatud mõnus pesa. Lordile.

Hops autosse ja vurinal linnast välja.

Kaberneemes sagib rahvas, kaamerad surisevad, juuksur silub kiharaid ja meikar silitab õrnalt suure pintsliga põskesid. Päike särab, korralikku suvist temperatuuri vaigistab tuul.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.

Tekk laotub rannaliivale, mina pillun pulka ja Lord tormab lainetesse. Chill. Mõnus. Kas ma tahan õhtul linna tagasi sõita?? Kahtlen selles.

"Peremees" on vanakooli mees. Kirjutusmasina taga rändab pilk noorusaega.  

Episood üks. "Peremees" ja koer terrassil. 

Lord kutsutakse kaamera ette. Terrassil on pisikene valge koer. Lord ei saa aru, mis asi see on. On nagu koer, aga miks ta ei liiguta. Tahaks lähemale minna, aga igaksjuhuks ikka ei lähe ka. Venitab kaela ja nina. Väikene mörin tuleb ainult kasuks. Koer ei liiguta, ta on kuju. Kõigil on lõbus. Kaameramees saab ilmeka näoga pingul lihastega koera kaadrisse.

Nüüd on aeg istuda "peremehe" kõrvale ja vaadata igatsevalt kaugusesse. Pilk otsib mind. Peidan end kaameramehe seljataha. Käemärgiga annan käsu püsida paigal, hiljem kuulekalt "peremehe" kõrval kõndida.

Pikutame murul. Maiustame puuviljadega. Lord olles kõigilt ampsu banaani või arbuusi saanud leiab pikutamiseks koha karikakardes. Tõeline hipi.

Episood kaks. "Peremees" ja koer rannas.

"Kas ma pean tõesti kuulama "peremehe" käsku?", heidetakse minule pilk.

Pean jälgima, et ma kaadrisse ei jää ja saan käskluse ise anda ning taas kaameramehe seljataha. "Peremees" tuleb rahuliku mõõdetud sammuga, isepäine koer lisab tempot.

 

Kogemus. Päike, meri ja rahvas. Lõbus.

Täitsa loomaaed

Lastekaitsepäev loomaaias, karude puuride läheduses. Kenasti haakub kampaaniaga "Ära löö last, karu näeb!" :) Oli vist kunagi selline? Huvitav mis see karu siis teeks? Kas ta vaid möirataks või veidi ka tuuseldaks või rebiks selle löönud käe hoopiski otsast? See viimane oleks vägagi mõjus, paistaks kohe kaugele silma. Tegelikult ei ole minul siin midagi hõisata ja targutada, pole ma sest patust prii. Kahjuks.
Meie, suured inimesed ja lapsevanemad, nõuame lastelt kuuletumist ja oma tujude kontrollimist jne. Need on ikka vägagi karmid nõudmised. Huvitav, miks täiskasvanud ei suuda neid nõudmisi ise täita?

Tegelikult oli üks tore päev, et lastega koos meisterdada.  Nüüd on selge, kuidas pärlitest valmib kaunis käevõru või ripats. Puidust pesulõksude vestmine pole üldse mingi probleem. Siuh-säuh ja valmis.

Päike säras, sooja oli +25 kraadi ja enamgi. Tore laupäev.

Oli pisikesi inimesi, kes lähevad sügisel kooli, kuid ei osanud veel kääre käes hoida. Samas 3-aastaseid, kes meisterdasid emale makaronidest kaelakee ja pärlitest käevõru. Seda kõike süvenenult, endal suu jahvatamas vahetpidamata. Sain teada mille poolest on kasulik küüslaugu kaelakee ja kuna on eriti soovitav seda kanda.

Üks vahva tüdruk soovis meisterdada endale hunti ja väikesele õele hundikutsika. Roosad!! Roosa on tema lemmik värv. Nüüd on maailmas üks vahva roosahundi perekond juures.

 

"Sul on nii värvilised küüned. Nii ilusad."
"On. Mulle endale ka meeldivad."
"Minu emme värvib ainult varbaküüsi."
"No kui need on lakitud ilusaks roosaks, siis on need nagu kommikesed."
"Jah, need on nagu lutsukommikesed!!"

Lõbus. Lakkisin õhtul kodus ka omal varbaküüned, nüüd on needki kui lutsukommikesed.

Oli lapsi kes palusid vanemaid pisarsilmi, et nad sooviksid meisterdada. Paraku olid need palved kurtidele kõrvadele ja tuimale vaimule. Vanematel oli kõrini ja nad tahtsid ära koju, nad lihtsalt jonnisid oma lastega. Miks?? 

Lapsed said teha ka puutööd. Meisterdada pesulõkse. Uhhh, see ei olnud sugugi kerge. Proovisin.

Ligi astus ka üks vanem härra oma prouaga. Takseerisid veidi olukorda. Neile tundus saag ja nuga olevat nii ohtlikud asjad, et need tuleks keelustada, isegi pilti ei tohiks neist näidata ja need õudu tekitavad sõnad peaks kuidagi likvideerima inimeste teadvusest. Nad mõlemad olid veendumusel, et tänapäeva lapsed on nii laisad, et nad ei viitsi mitte midagi teha, nad istuksid ainult arvutis või teleka ees ja üldse on nad saamatud.
Järelikult puudub mul ohutunnetus, et julgesin olla selliste laste läheduses, neid aidata ja juhendada.

Küsisin: "Mis te arvate, kas te ise tahaksite midagi teha, kui teisse nii põlglikult ja halvustavalt suhtutakse? Mina isiklikult küll mitte!"

Proua vaatas mind ehmunult ja vastas mõne hetke pärast: "Tõesti, ega vist mitte."

 

Lapsed on leidlikud. Nad tahavad vahest teha tööd sääraste ohtlike asjadega nagu saag, nuga, haamer, naelad. Nad oskavad sääraste ohtlike instrumentidega vägagi oskuslikult ümberkäia, kui neile selgitada ohtutsnõudeid.

Parimad puutöö tegijad on end vähemalt 100 korda haamriga nuhelnud, peotäite viisi sõrmedest pindu nokkinud. Samuti parimad kokad on alustanud kunagi tükiliseks keedetud mannapudruga ja söestunud pannkookidega.

Oi kui head võivad aga need söestunud pannukad maitsta, kui sul on pöial kui siil, sest pinnud on otsustanud seal kokkutuleku korraldada. Kui veel kõrvale pakutakse keelt suulakke kleepivat morssi, milles vee ja siirupi vahekord on 2:10. Mmmmm. 

Vaatan oma lutsukommivarbaid ja tunnen rõõmu, et mul olid lapsepõlves lausa oma isiklikud ohtlikud esemed.

Jonnipunnidega Tartus, jooksmas

Eile sai spetsiaalselt Tartusse sõidetud, et seal mõnusas niiskuses Emajõe kallastel 10 km maha liduda. Taaskord tühjalt kohalt. Toimus Eesti Linnajooksud sarja esimene jooks. 

 

Tühjakoha täiteks või õigemini vältimiseks, oli loomulikult eelnev põhjalik plaan peas valmis mõeldud, see ka paberile vormistatud. Nimelt, lumi sulab, siis Kultuurikilomeetrile sörkima. No ei saanud ses osas punkti kirja, jube külm oli. Praegugi on. Tagavara plaan nägi ette, et paar nädalat enne Tartus lidumist tuleb sörk ikkagi. Nohu-köha ja keemistemperatuurile lähenevad silmamunad ei hüüa tulles. Ravisin end.

Kõik oli ilus. Tartu tervitas paduvihmaga, temperatuur näitas +12. Ideaalne, eriti see, et padukas lõppes mõned minutid enne stardipauku. Selja sai märjaks, higist. Eesmärk oli läbida rada ühtlases tempos, ühtlase hingamisega ja ei ühtegi kõnnisammu. Tehtud. Peale 8 km läbimist hakkas vasakpuus jonnima: "Aitab küll, lähme tagasi, ma ei taha rohkem ja üleüldse, see on nõme!!!", kutsus ka põlve endale üürgama appi. Nii nad siis kriiskasid ja tahtsid Atlantisesse hoopis minna. Oleksin tahtnud nutte, aga pisar ei tulnud.

 

Peas keerlesid küsimused. Kuidas ma need kriiskajad vaigistan? Mis neil viga on? Kas ma peaksin sööma rohkem avokaadot? Mida ma peaksin muutma, kui eesmärgiks on joosta ka maratoni? Parem ehk remonditud põlv oli äärmiselt koostöö aldis. Esmaspäeval helistan ortopeedile ja panen aja. Meie meditsiinisüsteemi ja järjekordasid arvestades, siis peaks kisakõridega enne jõule vast vastuvõtule saama.

Vasak puus ja põlv andsid endast märku juba oktoobris, kui sai käidud Tartu Sügisjooksul. Vahepeal oli vaikus, samas ei olnud ka ühtegi kilomeetrist pikemat distantsi joostud.

Täna on põlv lihtsalt väsinud, puus aga kange. Mulle tundub, et tibakene ka paistes, nii 1 cm. Üldine enesetunne on seevastu suurepärane. Tunnen mõnusat soojust lihastes ja nende muhelemist veidi intensiivsema liigutamise eest. Kui välja arvata need kriiskajad, siis oleks võinud eile veel pikalt joosta. Hingamine oli rahulik, pulss normis (tean seda ilma kellata) ja süda põksus oma tavapärases rütmis. Seda kõike vaatamata nüüdseks pea 2 kuusele trennipausile. Nagu Dagmar õhtul ütles: "Sind on hästi treenitud."

 

No muidugi on! Atäh.

Boonuseks oli kohtumine noormehega mootorratturi kiiver kaenlas. Küll on ikka põnev linn see Tartu. Sama feeling, erinevad riigid ja isegi maailmajaod. Tee maitses hää.

Kohvik, hoovikohvik

See oli tõesti lahe!

 

 

Kruuv - Tantsida on hea

Kiluvõileb

Põrnitsen seda ekraani siin, tuimapilgu kuum põlemiskolle silmis. Pea plaanib laienemist ja mul on tunne, et ka ninast... või on see ülekuumenenud ja kimbatuses aju, mis otsib väljapääsu. Huvitav, miks ta seda nina kaudu tahab teha? Ta võiks vaikselt end kerra tõmmata ja omaette olla. Puhata. 

Ahh pekki, ma ajan juba totaalselt sooda juttu, aga sooda teeb valged nõud veelgi valgemaks ning hävitab kõik tee randid jne jne. Sooda on kasulik.

Vürtsikilu rahustaks mu mässava aju ja rahustaks laienemist kavandava kolba. Kus kohast ma saaksin nüüd ja kohe vürtsikilu?????

Kas praemuna ja kilu on sama suured sõbrad, kui keedumuna ja kilu??
Lööks praegu  silmamunadele munad, siis saaks silmamunadel praetud muna. Ahvatlev. Seega, kes soovib silmamunadel praetud muna, andku julgelt teada.

 

Homme ma magan ja seda terve päeva. Vahepeal õpin nina kaudu hingamist ja siis magan jälle edasi. Magan ennast terveks. Teen vaid mõne üksiku pausi.

Nina alla oleks mõistlik mingi anum paigaldada, kinnitaks kuidagi sangadega kõrvade külge.

Social Focus - view days in Latvia

Fine Label Lord Lancelot - 8 years

"Issi, isssiiiii, vaata kui nunnu tillukene kutsu!", hõiskas kord üks pisikene tüdruk, nähes Lordi.

Täna sai minu tillukene nunnu kutsu 8 aastaseks, mis inimese aastates teeks juba 52. Päris soliidne number.

 

"Kas ta hammustab ka?"

"Ma ei tea, pole olnud võimalust testida."

 

"Mis tõugu su koer on, kas rottweiler?"

"?"

Fight your fears...

"Kus sa oled?"

Nädalane paus tuli trennis käimisse sisse. Kripeldas. Mõtlesin, et ma hoian kuupileti raha hetkel kokku ning võimlen, kõverdan, kägardan ja painutan end kodus. Päriselt. Samuti saab juba kenasti jooksmas käia. Jooksmine käies, hmm. Naljakas.

 

Ikka nii kripeldas. Igatsesin treenereid, kes takka utsitavad ja motiveerivad. Omaette ei ole ikka see feeling. Vajan teiste energiat enda ümber.

Eile õhtul otsustasin, et selgus saabub hommikul ehk mis kell ma ärkan ja rahulikult hommikused toimetused toimetatud saan. Ärkasin varakult, ilma kellata, kuigi eile oli pikk lõunauinak ja samuti korralikud 8 tundi ööund. Õhk oli hommikul kevadiselt karge, linnud laulsid, päike pani silmi kissitama ja Lord nuuskis viimse kui ühe väravaposti põhjalikult läbi.

Jah, ma lähen trenni, oli otsus. Tühja sest tolmuimeja vajadusest, ostan pigem spordikeskuse kuukaardi ja naudin villast põrandat edasi. Ongi lahedam, kui riided on kõik kaetud kollaste karvadega ja sokid muutuvad hetkega karvapallideks. Võib ka paljajalu toas tatsata. Valik ikkagi.

 

Tõmbasin kodus juba trenniriided selga, pakkisin vahetusriided, pesemis tarvikud ja tossud kotti. Kõik oli kohe nii õige. Helises telefon, Dagmar.

"Kus sa oled?"

"Hakkan just uksest välja astuma, et trenni tulla."

"Väga hea. Tuled otse Pireti juurde, sind on ootamas boonus!!"

 

Ooo, boonus. Kiirustasin. Pilet, mis mulle prinditi, oli vaid tänaseks. Murdosa sekundist ja ma murdusin. Lunastasin endale õpilaspileti ja treeneri soodustuse koostöös kuupileti. Jeee, ma olen taas pardal. Tegelikult ma ei julgenud piirduda vaid päevapiletiga, päriselt, seda eriti kui treener seisab teisel pool letti ja vaatab sulle nõudlikult otsa. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav, eriti lahedate inimeste poolt ja heade asjadega.

Ees ootas 2 rühmatrenni, intervall ja bodyART. Vahele oli jäänud vaid nädal, kuid ma tundsin end nii nõrgana. Hantlitel oli petteks kriitseldatud pisikesed numbrid, ma olen selles veendunud, need oli muidu vähemalt kümme korda raskemad. Põlv jaksas vaevu end tõsta põlvest kõrgemale. Käed tudisesid isegi püsti seistes, polnud vaja põrandale viskudagi ja neid kõverdama hakata. Miks ei lubatud mul teise tunni lõdvestuse järel saali nurka matile pleedi alla kerra tõmmata ja magama jääda? Ma ei tahtnud matilt tõusta, see oli kõikidest kordadest kõige raskem.

 

Ma tõesti ei imesta, et Dagmarile öeldi: "Sa oled inimesena nii tore, aga treenerine oled sa lihtsalt kohutav!!" Ma mõtlesin seda sama. Tegelikult olen ma sellest ammu aru saanud. Viilida ei saa, kuigi oled nõrkemise äärel või lihtsalt juba nõrkenud, siis ta tuleb seisab su kõrvale ja mängleva kergusega kägardav-kõverdab-keksleb-painutab-rassib. No kurat, nagu mingine masohist. No päriselt. Ise üritad samal ajal teha vaprat nägu ja virilalt naeratada, mis siis et mööda selga paiskub alla Victoria juga, silmad ammu selle higitulva alt ei näe, rätik on väänamis valmiduses, tossud kaaluvad oma 100 kg kohe kindlasti. Esitad endale aina ja aina küsimuse: "Mida kuradit, miks ma end piinan? Kuna ma saan sama tugevaks ja sitkeks? Mis mõttes ma selline nõrgukene olen?"

Kraabid oma viimase jõuvaru mati kõrvalt kokku ja pingutad, hingad nagu hull ja ohh imet, ma ei kukkunudki ümber.

 

Hingama peab. Kõigest väest. See on kõige alus. Kuna me unustame õige hingamise? Väikesed lapsed, beebid eriti, hingavad õigesti. Lapsed istuvad sirge seljaga ja mängivad oma mänge, ja sedasi kas või terve tund jutti, ei mingit pisarat silmas ega higimulli otsa ees. V-asend ja plank tulevad nii muuseas, samuti kõik sõdalase versioonid.

 

Ma armastan selliseid "kohutavaid" treenereid. Kodus on ka keegi salaja diivanisse installeerinud istmesoojenduse ja selle pehmuse ära viinud. Peale vaadates paistab küll selline pehme, aga tegelikult on lihtsalt kuum ja kõva plaat.

Olles siputanud 9 kuud, ma lihtsalt ei saanud lasta sellel tööl tuulde lennata. Tunnen ise tulemust, rõõmustan iga pisikese sammu üle. Kripeldus ja igatsus hinges trenni järgi oli nädalaga päris suureks paisunud. Ma olen nii rahul endaga ja oma oranži käepaela üle.

 

Üks päev ma olen tugev.

"See kõik on sinu süü"

Meil tööl ei ole ühtegi peeglit, sellist ametlikku. Kõrval tuppa on aga smuugeldatud üks väiksemat sorti sind ennast näitab klaasitükk riiuli äärele. Käin sel end hommikuti imetlemas. Nii oli see ka täna. Hommikune rutiin.

Just kui keerutasin end peegli ees ja sättisin kiharaid kenasti kõrva taha saabus Katrin. Oranžid kõrvarõngad nagu pisikesed apelsinid kõrvade küljes rippumas ja läks kohe konkreetseks. Ei mingit smalltalk'i ega asja.

 

 "Ma käisin eile hommikul trennis. Spinningus ja veel ujumas ka."

"Ooo, sa oled väga tubli", vastasin tunnustavalt.

No ja siis tuli valang.

"See kõik on sinu süü!!!! Sa rikkusid mu mõnusa pühapäeva hommiku ära, kus ma oleks tavapäraselt lösutanud diivanil teleka ees ning midagi muginud."

"Möhhh."

"Jah, sina!! Aga pärast oli nii mõnus olla, aitäh!!"

Rõõmustasin.

********************************************************************************

E-vestlus virtuaalaknas liikus teise inimesega sootuks oma rada.

"Sõitsin läbi linna tiira-taara nagu purjus."

"Noh, miks siis nii, et tiira-taara?"

"No pea käis ringi. Sinu juures oli mega intensiivne. Super!"

:)

********************************************************************************

Suunurgad on pealaele kenasti lipsu sätitud. Ikkagi esmaspäev.  Külm, kuid päikeseline.

Kui sul jalad alt lüüakse, keera ennast selili ja naudi tähistaevast!!

Three simple rules in life

So true!!!

Powerful Nike Convention 2013!

 



Ühel veebruari hommikul leidsin oma postkastist sellise sõnumi:

"Tsauki, kas sa registreerusid conventionile või treeningpäevale? Soovitan suljuba conventionile registreeruda, saada hakata ennast vaikselt tulevikuks ette valmistama. Kallid"

Olin just vaadanud conventioni ajakava treeneritele ning vesistasin suud, kui lahedad treeningud seal on. Tahaks ka väga neis osaleda, mitte ainult kõigile mõeldud treeningpäeval. Ja minu julgustuseks ja kinnituseks selline motiveeriv sõnum.

Paar päeva enne seda läksime peale bodyART trenni Merritiga teed jooma ning rääkisin talle oma mõtetest õppida bodyART treeneriks. Tahtsin teada tema, kui treeneri, arvamust, et kas ma olen aasta pärast valmis läbime koolituse ja sooritama eksami. Sel hetkel ta imestas, et miks ma nüüd, jaanuaris, ei alustanud. Ma ei olnud kindel, et ma ise enda trenni läheksin praegu suure hurraaga. Treenin end veel ja arenen.

 

Täna sai siis astutud esimene samm. Päev täis uusimaid trende fitness-maailmast, energiast pakatavaid treeninguid, säravaid ja inspireerivad treenered. Tõeliselt vinge sportlik laupäev oma ala proffide seltsis. Valida oli 15 masterclassi vahel, minu valik langes neist 6-le, millele lisandus kõikide treeningpäevalt veel 3. Kokku siis peaaegu 10 tundi aktiivset liigutamist ja pingutust. Olen laetud. Olen uhke enda üle ja õnnelik. Diivanil istudes on tunne nagu oleks sellel istmesoojendus sisselülitatud ja nupp on rikkis. Mu pepu, selg, käed, jalad, kõik kuumab. Ma armastan seda kuumust ja valu. Kogu keha nurrub sellest pingutusest.

Conventioni presenterid olid:

Sonja Moses (UK), Magnus Ringberg (SWE), Toni Nemeth (GER), Balazs Borsodi (HU), Rita Lences (HU), Kristi Roosimägi (EST), Latvian bodyART Team, Jocke Salokorpi (FIN/EST).

Ja minu valik langes alljärgnevatele masterclass tundidele:

09.00 - 09.50 Core Flow - Magnus Ringberg strength & core
10.00 - 10.50 Functional Moves® - Magnus Ringberg strength & functional
11.00 - 12.00 bodyART® Dynamic - Rita Lencses + Balazs Borsodi + team 

LÕUNA

12.30 -13.20 GARUDA - Magnus Ringberg yoga & body & mind
13.30 -14.30 bodyART® Pure - Rita Lencses , Toni Nemeth, Balazs Borsodi + team 
14.30 - 16.00 YOGAFUNC - Jocke Salokorpi yoga & body & mind
PAUS

17.30 Nike Training Club: Train to Run - Sonja Moses + Kristi Roosimägi
18.15 deepWORK - Toni Nemeth & Balazs Borsodi + team
19.00 bodyART® Strech - Rita Lencses + team
19.40 Lõpp
 

Hommik algas rahulikult. Esimesed kaks tundi olid mõnusaks soojenduseks ning pühkisid viimsegi uneraasu silmist ja kehast, siis aga läks andmiseks. Paljud mõtlevad, et ähhh, mis see bodyART ja jooga kah ära ei ole. Istud ja teed muudkui ommm ja ummm, vahepeal veidi hingad ka. Lihtne ju. Uhh.

Mida rohkem ma valan higi ja pisaraid bodyART-is, seda enam ma sellesse armun. Seda higi sai valatud kõvasti, pisar isegi kippus paar korda silmanurka. Ja kui sa näed kuidas treener laval lihtsalt tilgub, higi piiskade langemine põrandale on kuulda. Vot siis tunned rõõmu oma vettinud rätikust. Kogu see energia mis tulvad üle saali, see on power.

 

Veel mõned aastad tagasi ei pidanud ma millekski body and mind treeninguid. Mingil hetkel otsustasin uuesti proovida ja nüüd ei ole läinud mitte ainult käsi, vaid ka hing. Kõik saab alguse treenerist, kes juhendab tundi. On selliseid kelle häält sa ei kuule ka siis, kui ta on sinust vaid meetri kaugusel. Õnneks see on erand. Enamasti on ikka pigem hämmeldus, et kas juba läbi??? Me ju alles alustasime. No kuidagi ei tahaks veel lahkuda. Lõpuks sa lihtsalt armastad neid treenereid, neid kes sind peaaeg nutma panevad ja sul endal on vahest tunne, et sinu teadmata on sind kasutatud poksikotina.

 

See oli super päev ja suurimad tänud Kristile ja tema tiimile, kes selle kõik tegi võimalikuks. Ootan juba õhinaga uut conventionit. Seni aga muud tegevused. Registreerisin end jooga workshopile. Põnev.

Pausi kasutasin ära, et pikutada ja testida enda peal ULTRATONE aparaati. Päris huvitav. 15 minutit toimetasid elektriimpulsid minu kõhu ja talje kallal. Sain reguleerida impulsside tugevust ning utsitada neid pisikesi klemmide all toimetavaid mehikesi takka. Meenus lapsepõlv, kui sai ikka vahest elektriravis käidud. No siis pandi küll suuremad metallist latakad sinu ihule ja elektrisipelgad hakkasid toimetama, päris lahe. Loomulikult ei ole mõtet arvata, et kui ei viitsi end füüsiliselt liigutada ega ka oma toitumist korrigeerida, et siis käid muudkui ULTRATONE protseduuridel ja oledki varsti sellises vormis kui tänased presenterid. Ei ole see nii lihtne ja ilus. Tuleb teha koostööd.

Väga head on need protseduurid näiteks taastusraviks, kui on olnud mõni suurem trauma, jalg või käsi kipsis vmt. Sedasi on sul võimalik ilma liigeseid kooramamata taastada lihastoonust. Tasub proovimist.

Tinasõdur

Poole päevani oli kõik ilus ja tore, seda vaatamata peidus olevale päikesele. Õhtul ootas mind ees spinningu trenn. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta jäigi mind ootama. Kahjuks.

 

Eile olin vapper ning töö juures ei tõmmanudki endale dressipluusi selga ja kapuutsi silmini. Tundus juba, et tõesti, kaasaegses büroos võib täitsa ellu jääda. Päike oli poole seina suuruse akna kenasti soojaks paistnud. Tuul ei vuhisenudki lae alt pähe. No täitsa mõnus oleks olnud kassi kombel aknalauale päikeselaiku end kerra tõmmata. Soe ja päike. Luksus.

 

Tänane hommik oli ka tore, väljaarvatud äratuskella helin. Ärkasin siiski, ringutasin, pühkisin unepuru silmist ja hakkasin toimetama. No nagu ikka - dush ja riided ja hommikune jalutuskäik. Ilm oli mahe. Vaikus Kalamajas, vaid linnud harjutasid laulmist. Meie majas olen ma nagu 2in1 ehk ööbik ja öökull ühes isikus.

 

Seda kaunidust ei kestnud kaua. Olin tänagi tööl vaprake. Seda vaprust jagus kahjuks vaid poole päevani, siis oleks nagu 100 nuiaga pikki pead, kukalt ja turja saanud. Sedasi tühjalt kohalt. Edasi olin juba Tinasõdur. Hapnikumaskist või õigemini, hingamisaparaadist oleks olnud suur abi, sest ka hingamine oli nii valus, et pisar silmas. Liivatera suurune löökauk tänavas oli kui sõit läbi kuristiku. Põnev. Kulgesin sedasi siis kodu poole.

 

Kusagil ja millestki peab ju ometi abi saama. Kuna kodus ei ole ei püssi ega ka ussirohtu, isegi mitte sinepiplaastrit, rääkimata urvaplaastrist, siis pidi nuputama mis avitaks. Ireen pakkus küll kapsalehtedega end katta, aga ka kapsast ei ole ja hiina kapsas ei pidavat sobima.

Mesi äkki? Kui sellega abaluude vahelt ja kael ja isegi pool selga sisse määrida, siis sellest on kindlasti abi. Mesi on lihtsalt mesi.

Hea öelda - määri mett turjale, mokale oleks praegu mõeldav.

No ütle, kuidas sa määrid seda turjale, kui isegi särki ei saa seljast ära. Käärid kindlasti tuleks rõõmsasti appi.  Kuidagi, pisar silmas ja läbi suure valu sain kääride abita särgi lõpuks seljast. See oli trenni eest, uhhh. Mee pean vist siiski määrima linale ja siis sinna lihtsalt peale viskuma, muid variante ei ole. No mina vähemalt ei tea hetkel ühtegi.

Õmbluste puhastamine seljal ja plaastri paigaldamine oli ikka käkitegu praeguse olukorra kõrval, mis siis et sel hetkel tundsin end kui peegli ees hommikvõimlemist ja sprinti samaaegselt harrastav mr Bean, kes veel üritab telekantenni hoides kalkunit täis toppida. Käed olid seljal sõlmes, aga hakkama sain. Paar korda küll juhtus, et hoopis sõrmed said seljale plaasterdatud ja õmblused irvitasid oma lillat irvitust seal kõrval, niidid turritamas nagu seljakarvad. Ei, nagu harjased. Tegin siis plaastri veidi märjaks, väljaspoolt, et see seina külge jääks ja litsusin end sinna vastu. Käed jäid vabaks ja plaaster saigi paigaldatud. Karu muigas peeglilaual, kuid kui ähvardasin solidaarsuse mõttes tal suu kinni teipida, tõstis ta hoopis pöidla. Ikkagi hea töö, lausa koostöö.

 

Vaatame mis seis hommikul on. Kas lähen otse saekaatrisse või saan ikka libedatel tänavatel ukerdada, kiivriga. Ma ei saa ju üles vaadata, kui ma just tagurpidi prussakas ei taha olla, et ega mõni mõrtsukpurikas otsi ohvrit.

 

* Hommik oli põnev. Millimeeterhaaval rullisin end voodist, ajaks tuli 15 minutit. See praegune rekord. Kaela ja vasaku käe liikuvus on tugevalt häiritud. Hingamisel saavad kopsud tööd teha vaid 20% ulatuses, muidu läbib keha piinav valu.  

Palju õnne kallis Eestimaa!!!

 

95 ei ole pisikene number. See võib olla teekonna lõpp, võib olla ka alles algus, või ollakse juba teel. Kus on Eesti oma teekonnal? Kus on eestimaalased oma teekonnal?

 

Tänane ilm oli kui kingitus Eestimaale tema 95. sünnipäevaks. Päike säras. Mere äär oli jalutajaid täis. Lennusadamas mängis isamaaline muusika. Majadel lehvisid sinimustvalged lipud. Kaunis.

 

"Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. Head iseseisvuspäeva. Elagu Eesti!"

Toomas Hendrik Ilves, Eesti  Vabariigi president



Väga lahedalt on vana sepp Ivan Orav võtnud kokku läbilõike Eesti Vabariigi 95-st eluaastast.

 

 

BodyART vol2 ja jooga

See nädal oli taaskord inspireeriv.

 

Teisipäeval olin äärmiselt väsinud, tühistasin oma spinningu trenni. Läksin varakult magama, lausa kell 20. Hommikul oli uni endiselt magus ja äratuskell minu vaenlane number üks.

Kolmapäeva õhtuks olid plaanid tehtud, trenniasjad valmis pandud ja jalad stardipakkudel. Enne oli vaja vaid koeraga jalutamas käia. See plaanide tegemine ongi üks ülehinnatud asi ja nõrkadele. Kuhu jääb siis hetk ja spontaansus, onju. Lord hoolitses selle eest. Väljas on kevadehõngu, mis tähendab et lumel ja õhus on äärmiselt ahvatlevad lõhnad. Nii ta korra ninaga tõmbas ühe tugeva sõõmu, surus kõrvatropid sügavalt kõrvadesse ja läinud oligi. No mis sa teed. Hüüda pole mõtet, koeraga võidu ei jookse, eriti kui oled kõrgete kontsadega ja väljas on jää ning poole sääreni hanged. Vihastaks, kui teaks et see aitab. Olin kaval ja läksin talle hoopiski vastu. Samas ta teadis, et on veidikene patustanud ja et ma olen kuri. Mina seisin ühelpool tänavat, tema teisel pool. Auto meie kahe vahel. Röögatasin "OOTA!!!", mis sundis ta seisma ja mitte jooksma üle täna. Oi ma oleks tahtnud talle tappa anda. Valida oli, kas kiirustada kurjalt koju, et ma jõuaksin trenni või nuhelda koera verbaalselt, aga äärmiselt meelitaval toonil ja liikuda rahulikult. Valisin teise variandi ja rahulikult jalutades nuhtlesin sõnadega: "oi, sa oled ikka niiiiii tubli poiss, väheken saabas ja nõme küll, aga ikka tubli" jne jne. Lord oli loomulikult üli rõõmus. Vot mida tähendab hääletoon. Tõrele, ole kuri, kuid rõõmsa hääletooniga ja koer ei tea mis suurest õnnest ära teha. Sama on ka inimestega. Hääletoonis on võti. Proovige.
 
Tegelikult ma ei tahtnud sellest üleannetust koerapoisist rääkida.
 
Tallinnas oli treener BodyART koolist Saksamaalt. Nädalavahetusel oli toimumas treenerite koolituse teine osa, mis sai alguse jaanuaris. Selle raames oli ka üks masterclass ning minu suureks rõõmuks sain osaleda ka laupäeva hommikul toimunud ja vaid koolitusel osalejatele mõeldud tunnis. Kaks suurepärast masterclassi, ma olen vaimustuses. Olen õnnelik. Julia Przybilka bodyART™ tunnid olid lihtsalt vaimustavad. Hämmastav positiivsus ja energia kiirgus temast.

Olin nagu positiivne õnnemolekul.  Hõljusin pikki tänavat, ei saanud arugi et väljas oleks libe ja teedele ei ole poetatud liivaterapojakestki. Eelnevalt olin end registreerinud Joogaruumi tutvustavale joogapäevale. Nii ma peale laupäevast masterclassi sammud  oma esimesse joogatundi seadsingi. Rahvast oli palju ja treener Gerli nii sütitav. Oli palju ka äratundmise rõõmu, bodyARTis on elemente joogast. Need 3 tundi läksid liiga kiiresti, millest 1,5 tundi tegime joogat.  Seisin peapeal, keset tuba. Kaua ma ei ole nüüd peapeal seisnud? Kooliajast saati??
Huvitav oli kuulata Gerli teed joogani ja miks ta üldse keeras uue lehe oma elus, olles hästi tasustatud ametikohal, heal positsioonil. Kõik oleks ju justkui ideaalne - positsioon, raha, ambitsioonid, sirge trepp üles. Oi mulle meeldivad sellised julgelt ebanormaalsed inimesed.
Miks on nii, et inspireerivate inimestega aeg lendab, aga vastupidi aeg venib ja venib?

 

Suurepärane nädalavahetus. Hommikul bodyART masterclass, sellele otsa joogapäev... tunnen seda mõnusat väsimust oma kehas. Jooga aitab arendada mind edasi minu püüdlustes bodyART treeneriks. Ma lähen sinna üks päev tagasi, seni mõtisklen, ehk kastsetan ka kuidas on olla paabulind, seista peapeal...
 

Suu on kõrvuni nagu Jokkeril. Ma olen õigel teel oma unistuste poole.

Monday "to do" list...

Meeleoluks Wilco - Monday

 

Kaili on lahe!!!

Meeleoluks Kõige suurem sõber

Mul ei ole tellitud ühtegi ajakirja ega ajalehte ning reklaamid pannakse postkastide kõrvale kasti. Kirjad liiguvad tänapäeval läbi õhu, peaaegu nagu üle linna Vintski. Seega postkastid on vaid tühjakoha täiteks seinal.
Mingil põhjusel piilusin täna postkasti uksel olevast piiluaugust sisse. Mis seal pimeduses toimub? Kas on mõni päkapikk ehk end kevadunne seal sättinud või hoopiski dresseeritud konn ootab mind?
Seal oli midagi, ma nägin seda piiluaugust. Miskit kumas vastu.
"Kas tõesti päkapikk dresseeritud konnaga?", mõtlesin trepist üles minnes, et tuua postkastivõti.
 

Postkastis oli saadetis lõunast, midagi ruumilist. Esimese mõttena käis peast läbi, Mari-Liis saatis mulle tšillipipra, kuid oli hoopiski...

 "Sõbrapäeval sõbrale vahel teeme salati,

aga mitte alati.

Vahel teeme talle koogi,

vahel mõne maitsva joogi.

Vahel teeme kingitusi,

näiteks mütsi või salli.

Vahel teeme lihtsalt musi,

vahel teeme lihtsalt kalli.

Igaljuhul ei vii solki

ega anna kolki."

 (oli kirjutatud pöördele)

 

Aitäh!!!