Jonnipunnidega Tartus, jooksmas

Eile sai spetsiaalselt Tartusse sõidetud, et seal mõnusas niiskuses Emajõe kallastel 10 km maha liduda. Taaskord tühjalt kohalt. Toimus Eesti Linnajooksud sarja esimene jooks. 

 

Tühjakoha täiteks või õigemini vältimiseks, oli loomulikult eelnev põhjalik plaan peas valmis mõeldud, see ka paberile vormistatud. Nimelt, lumi sulab, siis Kultuurikilomeetrile sörkima. No ei saanud ses osas punkti kirja, jube külm oli. Praegugi on. Tagavara plaan nägi ette, et paar nädalat enne Tartus lidumist tuleb sörk ikkagi. Nohu-köha ja keemistemperatuurile lähenevad silmamunad ei hüüa tulles. Ravisin end.

Kõik oli ilus. Tartu tervitas paduvihmaga, temperatuur näitas +12. Ideaalne, eriti see, et padukas lõppes mõned minutid enne stardipauku. Selja sai märjaks, higist. Eesmärk oli läbida rada ühtlases tempos, ühtlase hingamisega ja ei ühtegi kõnnisammu. Tehtud. Peale 8 km läbimist hakkas vasakpuus jonnima: "Aitab küll, lähme tagasi, ma ei taha rohkem ja üleüldse, see on nõme!!!", kutsus ka põlve endale üürgama appi. Nii nad siis kriiskasid ja tahtsid Atlantisesse hoopis minna. Oleksin tahtnud nutte, aga pisar ei tulnud.

 

Peas keerlesid küsimused. Kuidas ma need kriiskajad vaigistan? Mis neil viga on? Kas ma peaksin sööma rohkem avokaadot? Mida ma peaksin muutma, kui eesmärgiks on joosta ka maratoni? Parem ehk remonditud põlv oli äärmiselt koostöö aldis. Esmaspäeval helistan ortopeedile ja panen aja. Meie meditsiinisüsteemi ja järjekordasid arvestades, siis peaks kisakõridega enne jõule vast vastuvõtule saama.

Vasak puus ja põlv andsid endast märku juba oktoobris, kui sai käidud Tartu Sügisjooksul. Vahepeal oli vaikus, samas ei olnud ka ühtegi kilomeetrist pikemat distantsi joostud.

Täna on põlv lihtsalt väsinud, puus aga kange. Mulle tundub, et tibakene ka paistes, nii 1 cm. Üldine enesetunne on seevastu suurepärane. Tunnen mõnusat soojust lihastes ja nende muhelemist veidi intensiivsema liigutamise eest. Kui välja arvata need kriiskajad, siis oleks võinud eile veel pikalt joosta. Hingamine oli rahulik, pulss normis (tean seda ilma kellata) ja süda põksus oma tavapärases rütmis. Seda kõike vaatamata nüüdseks pea 2 kuusele trennipausile. Nagu Dagmar õhtul ütles: "Sind on hästi treenitud."

 

No muidugi on! Atäh.

Boonuseks oli kohtumine noormehega mootorratturi kiiver kaenlas. Küll on ikka põnev linn see Tartu. Sama feeling, erinevad riigid ja isegi maailmajaod. Tee maitses hää.

Ortopeedile sain lausa kiiresti aja, juba 11. septembril sel aastal.