Tinasõdur

Poole päevani oli kõik ilus ja tore, seda vaatamata peidus olevale päikesele. Õhtul ootas mind ees spinningu trenn. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta jäigi mind ootama. Kahjuks.

 

Eile olin vapper ning töö juures ei tõmmanudki endale dressipluusi selga ja kapuutsi silmini. Tundus juba, et tõesti, kaasaegses büroos võib täitsa ellu jääda. Päike oli poole seina suuruse akna kenasti soojaks paistnud. Tuul ei vuhisenudki lae alt pähe. No täitsa mõnus oleks olnud kassi kombel aknalauale päikeselaiku end kerra tõmmata. Soe ja päike. Luksus.

 

Tänane hommik oli ka tore, väljaarvatud äratuskella helin. Ärkasin siiski, ringutasin, pühkisin unepuru silmist ja hakkasin toimetama. No nagu ikka - dush ja riided ja hommikune jalutuskäik. Ilm oli mahe. Vaikus Kalamajas, vaid linnud harjutasid laulmist. Meie majas olen ma nagu 2in1 ehk ööbik ja öökull ühes isikus.

 

Seda kaunidust ei kestnud kaua. Olin tänagi tööl vaprake. Seda vaprust jagus kahjuks vaid poole päevani, siis oleks nagu 100 nuiaga pikki pead, kukalt ja turja saanud. Sedasi tühjalt kohalt. Edasi olin juba Tinasõdur. Hapnikumaskist või õigemini, hingamisaparaadist oleks olnud suur abi, sest ka hingamine oli nii valus, et pisar silmas. Liivatera suurune löökauk tänavas oli kui sõit läbi kuristiku. Põnev. Kulgesin sedasi siis kodu poole.

 

Kusagil ja millestki peab ju ometi abi saama. Kuna kodus ei ole ei püssi ega ka ussirohtu, isegi mitte sinepiplaastrit, rääkimata urvaplaastrist, siis pidi nuputama mis avitaks. Ireen pakkus küll kapsalehtedega end katta, aga ka kapsast ei ole ja hiina kapsas ei pidavat sobima.

Mesi äkki? Kui sellega abaluude vahelt ja kael ja isegi pool selga sisse määrida, siis sellest on kindlasti abi. Mesi on lihtsalt mesi.

Hea öelda - määri mett turjale, mokale oleks praegu mõeldav.

No ütle, kuidas sa määrid seda turjale, kui isegi särki ei saa seljast ära. Käärid kindlasti tuleks rõõmsasti appi.  Kuidagi, pisar silmas ja läbi suure valu sain kääride abita särgi lõpuks seljast. See oli trenni eest, uhhh. Mee pean vist siiski määrima linale ja siis sinna lihtsalt peale viskuma, muid variante ei ole. No mina vähemalt ei tea hetkel ühtegi.

Õmbluste puhastamine seljal ja plaastri paigaldamine oli ikka käkitegu praeguse olukorra kõrval, mis siis et sel hetkel tundsin end kui peegli ees hommikvõimlemist ja sprinti samaaegselt harrastav mr Bean, kes veel üritab telekantenni hoides kalkunit täis toppida. Käed olid seljal sõlmes, aga hakkama sain. Paar korda küll juhtus, et hoopis sõrmed said seljale plaasterdatud ja õmblused irvitasid oma lillat irvitust seal kõrval, niidid turritamas nagu seljakarvad. Ei, nagu harjased. Tegin siis plaastri veidi märjaks, väljaspoolt, et see seina külge jääks ja litsusin end sinna vastu. Käed jäid vabaks ja plaaster saigi paigaldatud. Karu muigas peeglilaual, kuid kui ähvardasin solidaarsuse mõttes tal suu kinni teipida, tõstis ta hoopis pöidla. Ikkagi hea töö, lausa koostöö.

 

Vaatame mis seis hommikul on. Kas lähen otse saekaatrisse või saan ikka libedatel tänavatel ukerdada, kiivriga. Ma ei saa ju üles vaadata, kui ma just tagurpidi prussakas ei taha olla, et ega mõni mõrtsukpurikas otsi ohvrit.

 

* Hommik oli põnev. Millimeeterhaaval rullisin end voodist, ajaks tuli 15 minutit. See praegune rekord. Kaela ja vasaku käe liikuvus on tugevalt häiritud. Hingamisel saavad kopsud tööd teha vaid 20% ulatuses, muidu läbib keha piinav valu.