Täitsa loomaaed

Lastekaitsepäev loomaaias, karude puuride läheduses. Kenasti haakub kampaaniaga "Ära löö last, karu näeb!" :) Oli vist kunagi selline? Huvitav mis see karu siis teeks? Kas ta vaid möirataks või veidi ka tuuseldaks või rebiks selle löönud käe hoopiski otsast? See viimane oleks vägagi mõjus, paistaks kohe kaugele silma. Tegelikult ei ole minul siin midagi hõisata ja targutada, pole ma sest patust prii. Kahjuks.
Meie, suured inimesed ja lapsevanemad, nõuame lastelt kuuletumist ja oma tujude kontrollimist jne. Need on ikka vägagi karmid nõudmised. Huvitav, miks täiskasvanud ei suuda neid nõudmisi ise täita?

Tegelikult oli üks tore päev, et lastega koos meisterdada.  Nüüd on selge, kuidas pärlitest valmib kaunis käevõru või ripats. Puidust pesulõksude vestmine pole üldse mingi probleem. Siuh-säuh ja valmis.

Päike säras, sooja oli +25 kraadi ja enamgi. Tore laupäev.

Oli pisikesi inimesi, kes lähevad sügisel kooli, kuid ei osanud veel kääre käes hoida. Samas 3-aastaseid, kes meisterdasid emale makaronidest kaelakee ja pärlitest käevõru. Seda kõike süvenenult, endal suu jahvatamas vahetpidamata. Sain teada mille poolest on kasulik küüslaugu kaelakee ja kuna on eriti soovitav seda kanda.

Üks vahva tüdruk soovis meisterdada endale hunti ja väikesele õele hundikutsika. Roosad!! Roosa on tema lemmik värv. Nüüd on maailmas üks vahva roosahundi perekond juures.

 

"Sul on nii värvilised küüned. Nii ilusad."
"On. Mulle endale ka meeldivad."
"Minu emme värvib ainult varbaküüsi."
"No kui need on lakitud ilusaks roosaks, siis on need nagu kommikesed."
"Jah, need on nagu lutsukommikesed!!"

Lõbus. Lakkisin õhtul kodus ka omal varbaküüned, nüüd on needki kui lutsukommikesed.

Oli lapsi kes palusid vanemaid pisarsilmi, et nad sooviksid meisterdada. Paraku olid need palved kurtidele kõrvadele ja tuimale vaimule. Vanematel oli kõrini ja nad tahtsid ära koju, nad lihtsalt jonnisid oma lastega. Miks?? 

Lapsed said teha ka puutööd. Meisterdada pesulõkse. Uhhh, see ei olnud sugugi kerge. Proovisin.

Ligi astus ka üks vanem härra oma prouaga. Takseerisid veidi olukorda. Neile tundus saag ja nuga olevat nii ohtlikud asjad, et need tuleks keelustada, isegi pilti ei tohiks neist näidata ja need õudu tekitavad sõnad peaks kuidagi likvideerima inimeste teadvusest. Nad mõlemad olid veendumusel, et tänapäeva lapsed on nii laisad, et nad ei viitsi mitte midagi teha, nad istuksid ainult arvutis või teleka ees ja üldse on nad saamatud.
Järelikult puudub mul ohutunnetus, et julgesin olla selliste laste läheduses, neid aidata ja juhendada.

Küsisin: "Mis te arvate, kas te ise tahaksite midagi teha, kui teisse nii põlglikult ja halvustavalt suhtutakse? Mina isiklikult küll mitte!"

Proua vaatas mind ehmunult ja vastas mõne hetke pärast: "Tõesti, ega vist mitte."

 

Lapsed on leidlikud. Nad tahavad vahest teha tööd sääraste ohtlike asjadega nagu saag, nuga, haamer, naelad. Nad oskavad sääraste ohtlike instrumentidega vägagi oskuslikult ümberkäia, kui neile selgitada ohtutsnõudeid.

Parimad puutöö tegijad on end vähemalt 100 korda haamriga nuhelnud, peotäite viisi sõrmedest pindu nokkinud. Samuti parimad kokad on alustanud kunagi tükiliseks keedetud mannapudruga ja söestunud pannkookidega.

Oi kui head võivad aga need söestunud pannukad maitsta, kui sul on pöial kui siil, sest pinnud on otsustanud seal kokkutuleku korraldada. Kui veel kõrvale pakutakse keelt suulakke kleepivat morssi, milles vee ja siirupi vahekord on 2:10. Mmmmm. 

Vaatan oma lutsukommivarbaid ja tunnen rõõmu, et mul olid lapsepõlves lausa oma isiklikud ohtlikud esemed.