ÄGE - äpardunud globaalsed ebardid

Avasin siin arvuti, et vot kus ma nüüd alles kirjutan. No ikka maast ja ilmast, kadunud päikesest ja lohutamatult  nutvatest pilvedest. Möödunud päevade korralikust rajust ja tormist, mis oli äikesega käsikäes ka ümber meie maja luusinud ja paugutanud. Huvitav kus mina küll siis olin? Ei kuulnud, ei näinud, ööd ongi pigem magamiseks, mitte vanni all värisemiseks, käes pann, et pareerida keravälku. 

Viimased kolm päeva olen pingsalt vahtinud helendavat ekraani, lootuses et inspiratsioon, sõrmed ja ekraan teevad tulemuslikult koostööd. Tuhkagi. Numbrid paigutusid tabelisse, tulem tundus kuidagi nii ilus. Mida aga ei tulnud, see oli tekst. Uus katse on oktoobri alguses, seega, taas on aega maa ja ilm. Maast ja ilmast ma pajatada kavatsesingi.

Mõtteid kattuvad ja sobituvad. Idee liigub õiges suunas. Ma tean seda. Toit, loovus ja hing. Raha vedeleb nagunii igal pool, vaja see vaid üles korjata. Oma vaimusilmas näen end toimetamas tänava otsas olevates ruumides. Suured aknad ja laiad aknalauad, laest rippuv krohvitükk, külm põrand. Oooo, see on nii kutsuv ja põnev. 

Visiooni peaks kirjutama viie sõnaga, no ok, +/- kaks sõna. Mul oleks vaid üks sõna hetkel. 
Äge: a) ähmane geeni eksperiment;
           b) ärgake geniaalsed entusiastid;
           c) äpardunud globaalsed ebardid.

Inspiratsioon on pitsunud kolba ja aju vahele, kriiskab seal. Aju on pundunud kui paistes herilane. Kindlasti on ta ka kollase-musta triibuline. Pööningul nägin herilasepesa, sellist tillukest, tundus et tühi. Torkima ei hakanud. 

Panen oma punased lillekestega potikud jalga. Ei, ei, ma ei lähe seda tühja (vist) herilasepesa luubiga uurima. Mulle lihtsalt meeldivad minu potikud ja öises linnas ringi tatsata. Tegelikult see viimane tegevus on küll sunniviisiliselt vabatahtlik, hüpnoos hakkab mõjuma.