Hommik. Maja ette vurab kirsipunane pisikene kabriolet. Ridiküli istmele on meisterdatud mõnus pesa. Lordile.
Hops autosse ja vurinal linnast välja.
Kaberneemes sagib rahvas, kaamerad surisevad, juuksur silub kiharaid ja meikar silitab õrnalt suure pintsliga põskesid. Päike särab, korralikku suvist temperatuuri vaigistab tuul.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.
Tekk laotub rannaliivale, mina pillun pulka ja Lord tormab lainetesse. Chill. Mõnus. Kas ma tahan õhtul linna tagasi sõita?? Kahtlen selles.
"Peremees" on vanakooli mees. Kirjutusmasina taga rändab pilk noorusaega.
Lord kutsutakse kaamera ette. Terrassil on pisikene valge koer. Lord ei saa aru, mis asi see on. On nagu koer, aga miks ta ei liiguta. Tahaks lähemale minna, aga igaksjuhuks ikka ei lähe ka. Venitab kaela ja nina. Väikene mörin tuleb ainult kasuks. Koer ei liiguta, ta on kuju. Kõigil on lõbus. Kaameramees saab ilmeka näoga pingul lihastega koera kaadrisse.
Nüüd on aeg istuda "peremehe" kõrvale ja vaadata igatsevalt kaugusesse. Pilk otsib mind. Peidan end kaameramehe seljataha. Käemärgiga annan käsu püsida paigal, hiljem kuulekalt "peremehe" kõrval kõndida.
Pikutame murul. Maiustame puuviljadega. Lord olles kõigilt ampsu banaani või arbuusi saanud leiab pikutamiseks koha karikakardes. Tõeline hipi.
Episood kaks. "Peremees" ja koer rannas.
"Kas ma pean tõesti kuulama "peremehe" käsku?", heidetakse minule pilk.
Pean jälgima, et ma kaadrisse ei jää ja saan käskluse ise anda ning taas kaameramehe seljataha. "Peremees" tuleb rahuliku mõõdetud sammuga, isepäine koer lisab tempot.
Kogemus. Päike, meri ja rahvas. Lõbus.
No comments:
Post a Comment