Kolmapäeva õhtuks olid plaanid tehtud, trenniasjad valmis pandud ja jalad stardipakkudel. Enne oli vaja vaid koeraga jalutamas käia. See plaanide tegemine ongi üks ülehinnatud asi ja nõrkadele. Kuhu jääb siis hetk ja spontaansus, onju. Lord hoolitses selle eest. Väljas on kevadehõngu, mis tähendab et lumel ja õhus on äärmiselt ahvatlevad lõhnad. Nii ta korra ninaga tõmbas ühe tugeva sõõmu, surus kõrvatropid sügavalt kõrvadesse ja läinud oligi. No mis sa teed. Hüüda pole mõtet, koeraga võidu ei jookse, eriti kui oled kõrgete kontsadega ja väljas on jää ning poole sääreni hanged. Vihastaks, kui teaks et see aitab. Olin kaval ja läksin talle hoopiski vastu. Samas ta teadis, et on veidikene patustanud ja et ma olen kuri. Mina seisin ühelpool tänavat, tema teisel pool. Auto meie kahe vahel. Röögatasin "OOTA!!!", mis sundis ta seisma ja mitte jooksma üle täna. Oi ma oleks tahtnud talle tappa anda. Valida oli, kas kiirustada kurjalt koju, et ma jõuaksin trenni või nuhelda koera verbaalselt, aga äärmiselt meelitaval toonil ja liikuda rahulikult. Valisin teise variandi ja rahulikult jalutades nuhtlesin sõnadega: "oi, sa oled ikka niiiiii tubli poiss, väheken saabas ja nõme küll, aga ikka tubli" jne jne. Lord oli loomulikult üli rõõmus. Vot mida tähendab hääletoon. Tõrele, ole kuri, kuid rõõmsa hääletooniga ja koer ei tea mis suurest õnnest ära teha. Sama on ka inimestega. Hääletoonis on võti. Proovige.
Tegelikult ma ei tahtnud sellest üleannetust koerapoisist rääkida.
Tallinnas oli treener BodyART koolist Saksamaalt. Nädalavahetusel oli toimumas treenerite koolituse teine osa, mis sai alguse jaanuaris. Selle raames oli ka üks masterclass ning minu suureks rõõmuks sain osaleda ka laupäeva hommikul toimunud ja vaid koolitusel osalejatele mõeldud tunnis. Kaks suurepärast masterclassi, ma olen vaimustuses. Olen õnnelik. Julia Przybilka bodyART™ tunnid olid lihtsalt vaimustavad. Hämmastav positiivsus ja energia kiirgus temast.
Olin nagu positiivne õnnemolekul. Hõljusin pikki tänavat, ei saanud arugi et väljas oleks libe ja teedele ei ole poetatud liivaterapojakestki. Eelnevalt olin end registreerinud Joogaruumi tutvustavale joogapäevale. Nii ma peale laupäevast masterclassi sammud oma esimesse joogatundi seadsingi. Rahvast oli palju ja treener Gerli nii sütitav. Oli palju ka äratundmise rõõmu, bodyARTis on elemente joogast. Need 3 tundi läksid liiga kiiresti, millest 1,5 tundi tegime joogat. Seisin peapeal, keset tuba. Kaua ma ei ole nüüd peapeal seisnud? Kooliajast saati??
Huvitav oli kuulata Gerli teed joogani ja miks ta üldse keeras uue lehe oma elus, olles hästi tasustatud ametikohal, heal positsioonil. Kõik oleks ju justkui ideaalne - positsioon, raha, ambitsioonid, sirge trepp üles. Oi mulle meeldivad sellised julgelt ebanormaalsed inimesed.
Miks on nii, et inspireerivate inimestega aeg lendab, aga vastupidi aeg venib ja venib?
Suu on kõrvuni nagu Jokkeril. Ma olen õigel teel oma unistuste poole.
No comments:
Post a Comment