Patsillid ja kolm tilka verd

Möödunud nädala olin kodus Patsillidega mestis. Olime päris head sõbrad. Just täpselt, olime. See suhe oli kurnav. Õnneks nad pakkisid oma seljakotid ja läksid uusi seiklusi otsima. Mina see vastu seadsin sammud arstitädi juurde, näitamaks, et Patsillid tõesti lahkusid. Rääkisin arstile enda ja Patsillide suhte lõpust, käsil olevast inimkatsest ja et tahaksin kangesti vähemalt 3 tilka verd loovutada. Uudishimu on nägemaks mida see 3 tilka verd sisaldab. Laboratooriumi saatelehelt loen ma, et ainult 3 tilgaga ma ei pääse, vaid kui sai juba lahkelt pakutud, siis jutule võetakse alates 6 tilgast. Mis seal siis ikka, kui 6 tilka, siis 6 tilka. Inimkatsete lõppedes lähen loovutan samuti 6 tilka verd, siis hea võrrelda, kas ja kuhu poole on verepildis muutus toimunud. Kui üldse on mingit muutust toimunud. Ma isiklikult mingeid erilisi muutusi ei oota. Olen ju siiani toitunud valdavalt tervislikult. Kindlasti oleksid muutused märgatavad, kui rasva- ja friikartuli ning jahusousti rallilt minna äkkisti üle smuutirallile.

Toortoitumise kohta on erinevaid versioone. Vikipeedia ütleb, et sõltuvalt koolkonnast kuulub menüüsse ka toores liha ja kala, isegi muna. Enamuse väide on, et toortoit on ainult ja ainult taimne. Minule sobib vikipeedia info. Eelmisel nädala ma tundsin kuidas mu organism kisendab: „Toorest kala, toorest kala, toorest liha, toorest liha!“ Andsin veidikene sellele kisale järgi ning ostsin tükikese värsket lõhet, riputasin üle meresoola, pipra, rohelise sibula ja sidruniga. Oli see vast maitsev. Jumalik. Samuti killukene toorsuitsusinki. Muna vaid ei hakanud jooma.

Kui haiguse peletamiseks valmistatud vürtsikas läätsepada tegi olemise äärmiselt raskeks ja ma ei suutnud kuidagi olla, siis toores kala oli vaid pai minu kõhule. Ma ei oskagi kommenteerida, mis tekitas sellist reaktsiooni minu organismis? Kas olid need minus resideeruvad perekond Patsillid, keda pani läkastama ja õhku ahmima küüslaugu ja tšilli üledoos? See vajab veelkord testimist, kuid alles paari-kolme-nelja nädala pärast.

Jäin pikemalt perearstiga vestlema toitumise teemal, mis on minu inimkatse eesmärk ja millised on üldised perspektiivid. Kuna kabineti ukse taha oli kogunenud vahepeal veel patsiente, siis pidime selleks korraks vestlusele joone alla tõmbama, muidu me vestleks siiani. See teema on põnev. Milline on inimese keha ainevahetuslike protsesside toimemehhanism, toitumise energeetiline aspekt. Kas ja kuidas on toitumisega võimalik terveneda tekkinud haigustest. Mis ajab keha happe-aluse tasakaalu kreeni. Tõsta oma teadlikust toitumise ja toitainete osast inimese organismile. Hea on toortoitumise teemal vestelda ka arstiga, kuulata/lugeda teemakäsitlusi nii toortoitlaste, kui ka meditsiini töötaja pilgu läbi. Ta kutsus mind kuulama oma loenguid.  

Alates 20. sajandist on füüsilise töö osakaal langenud ja toidu kättesaadavus paranenud, seda eriti arenenud riikides, mis on muutnud probleemiks liiga ohtrast ning energiarikkast toidust tingitud ülekaalulisuse jm tervisehäired. Vähima terviseriskiga ja püsivaima tulemuse annab toitumisharjumuste järkjärguline muutmine väiksema koguse ja/või energiasisalduse suunas koos regulaarse füüsilise aktiivsusega. Kahjuks paljudele inimestele on raske muuta püsivalt oma toitumsharjumusi tervislikumaks. Teadlikus siiski tõuseb ja üha rohkem inimesi on hakanud endale tedvustama toitumise seost oma tervisega. See ei tähenda, et läheme nüüd kõik suure hurraaga öko-poodi ja ostame sealt mahetooteid, vaid murtakse müüti, et vaid käntsakas liha, kartul ja soust annab vajaliku energia elamiseks ning "silo" sööjad on veidi opakad. Kõike tuleb teha terve mõistusega, mitte kalduda äärmustesse ja kujutelmadesse, et lõpuks elame rõõmsalt ja tervelt edasi mitte midagi süües. Jeahhh, huvitav kui kaua?

Nii palju siis Patsillidest ja vere tilkadest. Õhtul ootab mind ees elu esimene spinning. Saab näha, kas kukun mürtsuga  ratta kõrvale või saan vaid tudisevad jalad?