Mõistlik
oleks keldrist välja otsida oma päevi näinud salvokas, tutimüts silmile tõmmata
ja kilgates mäele joosta. Juhhhuuu. Pikad linad saab kõige kõrgemast mäest alla
tuhisedes. Lihtne.
Istun siin.
Laua taga ikka istutakse. Nuga käes muideks. Ajale
ei anna armu, olen väsinud juba, aga ikka tapan edasi. Keel on lausa vestil.
Oot, oot, kus mu vest on, kes on näinud? Ma ei saa ju keelt kampsunile panna, onju.
Lõikaks kampsunil varrukad ära, siis oleks kohe vest ja keele saaks
kenasti vestile laotada. Need varrukad vesti küljes ongi nii ülehinnatud. Käärid , käärid!! Küll on rahustav, isegi hernesupi ja vastlakukli isu
ei ole. Huvitav, kas ajakontidest saab ka vurri meisterdada?
Või astuks
välja? Ise endast, oma mugavustsoonist või üldse majast. Jälle liiga palju
valikuid. Ajatapust tuhmunud aju ei ole nii võimekas, et siin veel valida. See
aju nimeline moodustis silmade taga, kõrvade vahel ja juuste all, see on võtnud
uue kuju. Ma kahtlustan, et sellise ühtlaselt sileda, isegi lausa libeda.
Midagi toore maksa sarnast. Küll on kaunis.
Tegelikult
ka. Mis kuradi meelistegevus see aja surnuks löömine inimestel on. Mitte, et ma seda naudiks. Allun lihtsalt hetkel režiimile.
Dresseeritud konna elu on lihtne: talvel lumehelves, kevadel tärkav lill, suvel lausa lill, sügisel punapõskne õun. Jah, elu konnana, dresseerituna, oleks kaunis lihtne.
Ma kahtlustan, et kõik korrad, kui mu ema tahtis mulle selgitada, miks on oluline olla dresseeritud ja muud taolist põnevat ning elulist, siis olin ma taas kusagil ära. Tulemus selgub homme, arengu(peetuse)vestlusel. Võtan kaasa värvilised pliiatsid, et anda vestlusele värvi ja see läbida. Keele viilin tömbiks, et sulanduda kenasti massi.
No comments:
Post a Comment