Mõtlesin, et õpin õpetajaks

"Sa oled selline naljakas ja lastele lähed hästi peale. 

Täiskasvanute jaoks oled ise liiga plika!"

Selgus, et isegi prillid ninal ei aitaks... 

Rullid.

Taas Tartus. Juba teinekord sel nädalal... tore.

Paksukese suvepäevad ja valge kaust

Laual on valge kaust. Istun pehmes tugitoolis kahel sulepadjal.  Joon teed. Need kaks päeva, eile ja täna, olid täis higi, valu ja pisaraid. Seda oleks ka homne, kuid siis ma veeren Tartus. Õpin konspektist iseseisvalt hingamist. Selgus, et ei ole sugugi - hinga, hinga kõigest väest. On hoopis erinevad tehnikad. 
Kuna me üldse unustasime hingamise? Kas siis, kui meid mähiti kookoniks ja vannis käik oli niiskelapiga beebi naha tupsutamine või toimus see hiljem? Mida pikem on olnud see paus, seda rohkem peab keha pingutama oma "aju" hingamise meeldetuletamiseks. 

Valge kaust sisaldab endas bodyART instruktori level 1 koolitusmaterjale. Kas ma aasta tagasi oskasin arvata, mõelda või unistada midagi sellist? Mis aga on mind tugevalt kõnetanud bodyART?

"bodyART® on Robert Steinbacheri poolt loodud funktsionaalne keha ja meele treening, kus harjutused on mõjutatud joogast, füsioteraapiast, erinevatest idamaistest võitluskunstidest, kui ka tavapärastest jõuharjutustest. Treeningus ei ole keerulist koreograafiat ega sooritata sammukombinatsioone, samuti ei ole see tavapärane kontsepttreening - treener järgib küll bodyART põhitõdesid, kuid paneb tunni kokku lähtudes oma kogemustest ja osalejate tasemest. bodyART aitab samaaegselt parandada lihastoonust ja vastupidavust, kui  ka vabastada oma meeli ja sisemist jõudu. Kui tavapärane jõutreening keskendub pigem igale lihasgrupile eraldi, siis bodyART treeningus on inimene kui funktsionaalne üksus, kus samaaegselt kogu keha treenivad harjutused on kombineeritud klassikaliste hingamistehnikate abil ühtseks tervikuks. Mitmed harjutused treenivad tasakaalu ja viivad seeläbi fookuse keha keskmesse. bodyART baseerub "Yin ja Yang" printsiipidel (vastandid), mis treeningus väljendub näiteks sisse- ja väljahingamisena, pingutuse ja lõdvestusena."

Aasta algul olnud masterclassid said saatuslikuks. Tookord kinnitasin seinale stikkeri "bodyART - 2014". Higi, valu ja pisarad sillutavad teed rahvusvahelise bodyART® treeneri litsentsi juurde. Surun kannad ja varbad tugevalt maasse, need on minu ankrud ning labakätel lasen nakkuda maaga, kui geko. Aktiveerin kerelihased ja hingan - sügavalt, kindlalt, rahulikult. 
Koolitust viib läbi Daniela Pignata, keda assisteerib Zigmunds Āboliņš Lätist. Heleda plaksuga sadas piisk piisa järel minu ninaotsast matile. Kuklalt laskus alla vahutav Niagara juga, voolas üle kandade. Täna ununes rätik koju, salvakad kleepusid käte külge. Olin justkui karnevalile minemas. Peopesad lirtsusid ja libisesid mööda matti. Eile varksi higipiiskade koos langes ka paar pisarat. Ligi 5 kuud trennipausi ja ohjeldamatut õgimist on tuimestanud keha, kuid mitte elimineerinud mälu. 

Ma sain Tartu Ülikooli sisse, riigieelarvelisele kohale. 

ÄGE - äpardunud globaalsed ebardid

Avasin siin arvuti, et vot kus ma nüüd alles kirjutan. No ikka maast ja ilmast, kadunud päikesest ja lohutamatult  nutvatest pilvedest. Möödunud päevade korralikust rajust ja tormist, mis oli äikesega käsikäes ka ümber meie maja luusinud ja paugutanud. Huvitav kus mina küll siis olin? Ei kuulnud, ei näinud, ööd ongi pigem magamiseks, mitte vanni all värisemiseks, käes pann, et pareerida keravälku. 

Viimased kolm päeva olen pingsalt vahtinud helendavat ekraani, lootuses et inspiratsioon, sõrmed ja ekraan teevad tulemuslikult koostööd. Tuhkagi. Numbrid paigutusid tabelisse, tulem tundus kuidagi nii ilus. Mida aga ei tulnud, see oli tekst. Uus katse on oktoobri alguses, seega, taas on aega maa ja ilm. Maast ja ilmast ma pajatada kavatsesingi.

Mõtteid kattuvad ja sobituvad. Idee liigub õiges suunas. Ma tean seda. Toit, loovus ja hing. Raha vedeleb nagunii igal pool, vaja see vaid üles korjata. Oma vaimusilmas näen end toimetamas tänava otsas olevates ruumides. Suured aknad ja laiad aknalauad, laest rippuv krohvitükk, külm põrand. Oooo, see on nii kutsuv ja põnev. 

Visiooni peaks kirjutama viie sõnaga, no ok, +/- kaks sõna. Mul oleks vaid üks sõna hetkel. 
Äge: a) ähmane geeni eksperiment;
           b) ärgake geniaalsed entusiastid;
           c) äpardunud globaalsed ebardid.

Inspiratsioon on pitsunud kolba ja aju vahele, kriiskab seal. Aju on pundunud kui paistes herilane. Kindlasti on ta ka kollase-musta triibuline. Pööningul nägin herilasepesa, sellist tillukest, tundus et tühi. Torkima ei hakanud. 

Panen oma punased lillekestega potikud jalga. Ei, ei, ma ei lähe seda tühja (vist) herilasepesa luubiga uurima. Mulle lihtsalt meeldivad minu potikud ja öises linnas ringi tatsata. Tegelikult see viimane tegevus on küll sunniviisiliselt vabatahtlik, hüpnoos hakkab mõjuma.

Besee vs ABC

Trenni paus, pehmus ja soorituse langus.

Kas seda ma tahtsingi???

Ei meenu küll, et taolise eesmärgi oleksin endale seadnud. Sobra ajukäärude vahel palju tahes, ei tule tolmuluuaga tolmutades ega ka kaabitsaga kaapides sellist infot sealt välja. Milles siis asi on? Stressi taha pugemine on vabandus kõige odavamast kategooriast. Õgimismaraton nisujahu ja suhkru kaasabil on tõesti eesmärk omaette. Kas pole?

Aitab!!!!

Leidsin neti avarusest meelitava väljakutse. Sellega ma end nüüd välja kutsungi. Olen meelitatud.  Kohtumiseni 26. augustil 2013 :)

Esimese hooga tunduvad jalgade tõsted kõige keerulisemad. Kui alaselg hakkab kiskuma, siis tuleb lisada ehk ka viies harjutus kavasse, mis tugevdaks just alaselja lihaseid.

Vähem kui kuu on jäänud rullimaratonini ja mitu korda ma olen rullid alla saanud sel aastal?? Null. Piinlik.

Eesmärgiks on tuleval nädala vähemalt 2 korda jooksmas käija. Taas mingi kummaline kooslus, kuidas jooksmas käija? Päris huvitavalt kõlaks  - vähemalt 2 korda jooksmas joosta.

 

Beseed pakin kenasti karbikesse homseks teistele koolis maiustamiseks tee või kohvi kõrvale. Mina maiustan apelsiniga.

Energia tulv.

 

Я так скучаю по тебе

Hommik. Maja ette vurab kirsipunane pisikene kabriolet. Ridiküli istmele on meisterdatud mõnus pesa. Lordile.

Hops autosse ja vurinal linnast välja.

Kaberneemes sagib rahvas, kaamerad surisevad, juuksur silub kiharaid ja meikar silitab õrnalt suure pintsliga põskesid. Päike särab, korralikku suvist temperatuuri vaigistab tuul.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.

Tekk laotub rannaliivale, mina pillun pulka ja Lord tormab lainetesse. Chill. Mõnus. Kas ma tahan õhtul linna tagasi sõita?? Kahtlen selles.

"Peremees" on vanakooli mees. Kirjutusmasina taga rändab pilk noorusaega.  

Episood üks. "Peremees" ja koer terrassil. 

Lord kutsutakse kaamera ette. Terrassil on pisikene valge koer. Lord ei saa aru, mis asi see on. On nagu koer, aga miks ta ei liiguta. Tahaks lähemale minna, aga igaksjuhuks ikka ei lähe ka. Venitab kaela ja nina. Väikene mörin tuleb ainult kasuks. Koer ei liiguta, ta on kuju. Kõigil on lõbus. Kaameramees saab ilmeka näoga pingul lihastega koera kaadrisse.

Nüüd on aeg istuda "peremehe" kõrvale ja vaadata igatsevalt kaugusesse. Pilk otsib mind. Peidan end kaameramehe seljataha. Käemärgiga annan käsu püsida paigal, hiljem kuulekalt "peremehe" kõrval kõndida.

Pikutame murul. Maiustame puuviljadega. Lord olles kõigilt ampsu banaani või arbuusi saanud leiab pikutamiseks koha karikakardes. Tõeline hipi.

Episood kaks. "Peremees" ja koer rannas.

"Kas ma pean tõesti kuulama "peremehe" käsku?", heidetakse minule pilk.

Pean jälgima, et ma kaadrisse ei jää ja saan käskluse ise anda ning taas kaameramehe seljataha. "Peremees" tuleb rahuliku mõõdetud sammuga, isepäine koer lisab tempot.

 

Kogemus. Päike, meri ja rahvas. Lõbus.

Täitsa loomaaed

Lastekaitsepäev loomaaias, karude puuride läheduses. Kenasti haakub kampaaniaga "Ära löö last, karu näeb!" :) Oli vist kunagi selline? Huvitav mis see karu siis teeks? Kas ta vaid möirataks või veidi ka tuuseldaks või rebiks selle löönud käe hoopiski otsast? See viimane oleks vägagi mõjus, paistaks kohe kaugele silma. Tegelikult ei ole minul siin midagi hõisata ja targutada, pole ma sest patust prii. Kahjuks.
Meie, suured inimesed ja lapsevanemad, nõuame lastelt kuuletumist ja oma tujude kontrollimist jne. Need on ikka vägagi karmid nõudmised. Huvitav, miks täiskasvanud ei suuda neid nõudmisi ise täita?

Tegelikult oli üks tore päev, et lastega koos meisterdada.  Nüüd on selge, kuidas pärlitest valmib kaunis käevõru või ripats. Puidust pesulõksude vestmine pole üldse mingi probleem. Siuh-säuh ja valmis.

Päike säras, sooja oli +25 kraadi ja enamgi. Tore laupäev.

Oli pisikesi inimesi, kes lähevad sügisel kooli, kuid ei osanud veel kääre käes hoida. Samas 3-aastaseid, kes meisterdasid emale makaronidest kaelakee ja pärlitest käevõru. Seda kõike süvenenult, endal suu jahvatamas vahetpidamata. Sain teada mille poolest on kasulik küüslaugu kaelakee ja kuna on eriti soovitav seda kanda.

Üks vahva tüdruk soovis meisterdada endale hunti ja väikesele õele hundikutsika. Roosad!! Roosa on tema lemmik värv. Nüüd on maailmas üks vahva roosahundi perekond juures.

 

"Sul on nii värvilised küüned. Nii ilusad."
"On. Mulle endale ka meeldivad."
"Minu emme värvib ainult varbaküüsi."
"No kui need on lakitud ilusaks roosaks, siis on need nagu kommikesed."
"Jah, need on nagu lutsukommikesed!!"

Lõbus. Lakkisin õhtul kodus ka omal varbaküüned, nüüd on needki kui lutsukommikesed.

Oli lapsi kes palusid vanemaid pisarsilmi, et nad sooviksid meisterdada. Paraku olid need palved kurtidele kõrvadele ja tuimale vaimule. Vanematel oli kõrini ja nad tahtsid ära koju, nad lihtsalt jonnisid oma lastega. Miks?? 

Lapsed said teha ka puutööd. Meisterdada pesulõkse. Uhhh, see ei olnud sugugi kerge. Proovisin.

Ligi astus ka üks vanem härra oma prouaga. Takseerisid veidi olukorda. Neile tundus saag ja nuga olevat nii ohtlikud asjad, et need tuleks keelustada, isegi pilti ei tohiks neist näidata ja need õudu tekitavad sõnad peaks kuidagi likvideerima inimeste teadvusest. Nad mõlemad olid veendumusel, et tänapäeva lapsed on nii laisad, et nad ei viitsi mitte midagi teha, nad istuksid ainult arvutis või teleka ees ja üldse on nad saamatud.
Järelikult puudub mul ohutunnetus, et julgesin olla selliste laste läheduses, neid aidata ja juhendada.

Küsisin: "Mis te arvate, kas te ise tahaksite midagi teha, kui teisse nii põlglikult ja halvustavalt suhtutakse? Mina isiklikult küll mitte!"

Proua vaatas mind ehmunult ja vastas mõne hetke pärast: "Tõesti, ega vist mitte."

 

Lapsed on leidlikud. Nad tahavad vahest teha tööd sääraste ohtlike asjadega nagu saag, nuga, haamer, naelad. Nad oskavad sääraste ohtlike instrumentidega vägagi oskuslikult ümberkäia, kui neile selgitada ohtutsnõudeid.

Parimad puutöö tegijad on end vähemalt 100 korda haamriga nuhelnud, peotäite viisi sõrmedest pindu nokkinud. Samuti parimad kokad on alustanud kunagi tükiliseks keedetud mannapudruga ja söestunud pannkookidega.

Oi kui head võivad aga need söestunud pannukad maitsta, kui sul on pöial kui siil, sest pinnud on otsustanud seal kokkutuleku korraldada. Kui veel kõrvale pakutakse keelt suulakke kleepivat morssi, milles vee ja siirupi vahekord on 2:10. Mmmmm. 

Vaatan oma lutsukommivarbaid ja tunnen rõõmu, et mul olid lapsepõlves lausa oma isiklikud ohtlikud esemed.