Monday "to do" list...

Meeleoluks Wilco - Monday

 

Kaili on lahe!!!

Meeleoluks Kõige suurem sõber

Mul ei ole tellitud ühtegi ajakirja ega ajalehte ning reklaamid pannakse postkastide kõrvale kasti. Kirjad liiguvad tänapäeval läbi õhu, peaaegu nagu üle linna Vintski. Seega postkastid on vaid tühjakoha täiteks seinal.
Mingil põhjusel piilusin täna postkasti uksel olevast piiluaugust sisse. Mis seal pimeduses toimub? Kas on mõni päkapikk ehk end kevadunne seal sättinud või hoopiski dresseeritud konn ootab mind?
Seal oli midagi, ma nägin seda piiluaugust. Miskit kumas vastu.
"Kas tõesti päkapikk dresseeritud konnaga?", mõtlesin trepist üles minnes, et tuua postkastivõti.
 

Postkastis oli saadetis lõunast, midagi ruumilist. Esimese mõttena käis peast läbi, Mari-Liis saatis mulle tšillipipra, kuid oli hoopiski...

 "Sõbrapäeval sõbrale vahel teeme salati,

aga mitte alati.

Vahel teeme talle koogi,

vahel mõne maitsva joogi.

Vahel teeme kingitusi,

näiteks mütsi või salli.

Vahel teeme lihtsalt musi,

vahel teeme lihtsalt kalli.

Igaljuhul ei vii solki

ega anna kolki."

 (oli kirjutatud pöördele)

 

Aitäh!!!

 

Ajatapp

Mõistlik oleks keldrist välja otsida oma päevi näinud salvokas, tutimüts silmile tõmmata ja kilgates mäele joosta. Juhhhuuu. Pikad linad saab kõige kõrgemast mäest alla tuhisedes. Lihtne.

foto: interneti avarustest leitud

Istun siin. Laua taga ikka istutakse. Nuga käes muideks. Ajale ei anna armu, olen väsinud juba, aga ikka tapan edasi. Keel on lausa vestil. Oot, oot, kus mu vest on, kes on näinud? Ma ei saa ju keelt kampsunile panna, onju. Lõikaks kampsunil varrukad ära, siis oleks kohe vest ja keele saaks kenasti vestile laotada. Need varrukad vesti küljes ongi nii ülehinnatud. Käärid , käärid!! Küll on rahustav, isegi hernesupi ja vastlakukli isu ei ole. Huvitav, kas ajakontidest saab ka vurri meisterdada?

Või astuks välja? Ise endast, oma mugavustsoonist või üldse majast. Jälle liiga palju valikuid. Ajatapust tuhmunud aju ei ole nii võimekas, et siin veel valida. See aju nimeline moodustis silmade taga, kõrvade vahel ja juuste all, see on võtnud uue kuju. Ma kahtlustan, et sellise ühtlaselt sileda, isegi lausa libeda. Midagi toore maksa sarnast. Küll on kaunis.

Tegelikult ka. Mis kuradi meelistegevus see aja surnuks löömine inimestel on. Mitte, et ma seda naudiks. Allun lihtsalt hetkel režiimile.

Dresseeritud konna elu on lihtne: talvel lumehelves, kevadel tärkav lill, suvel lausa lill, sügisel punapõskne õun. Jah, elu konnana, dresseerituna, oleks kaunis lihtne.

Ma kahtlustan, et kõik korrad, kui mu ema tahtis mulle selgitada, miks on oluline olla dresseeritud ja muud taolist põnevat ning elulist, siis olin ma taas kusagil ära. Tulemus selgub homme, arengu(peetuse)vestlusel. Võtan kaasa värvilised pliiatsid, et anda vestlusele värvi ja see läbida. Keele viilin tömbiks, et sulanduda kenasti massi. 



Let me see your underwear

Minu koduklubis ehk Kalev SPA-s algasid tänasest spinningu tunnid. Valikus 3 erinevat stiili - INTERVALL 50´, FATBURN SPINNING 55´ ja FREESTYLE 55´.

Esimene intervallspin tehtud. Kuna kõik kõik on uus veebruari kuus, siis tänane tund konkreetset rassimist oli vaid 34 minutit ja 13,2 km. Not bad. Sadulast maha tulles tekkis küll tunne, et kukun kohe kummuli, jalad lihtsalt ei kandnud. Mis siis ikka, tere tulemast keedetud makaronijalgade klubisse. Uskumatu. Ma ei jäta jonni, tuleva nädala trennid on juba bronnitud.

Juurde peab vaid hankima trenniriideid. Pesumasin ju ka "inimene", ei ei, ikka masin. Teistest rühmatreeningutest tuled märja seljaga, siis spinnis sa lihtsalt tilgud. Ei piisa vaid endalt higi pühkimisest, tuleb ka põrandalt oma rasva pisarad kokku kraamida.

Tänase tunni kirjeldus:

"INTERVALL 50´ - tund, kus vaheldub kiire ja aeglane tempo, kord viiakse pulss üles, siis tuuakse jälle alla tagasi. Intervalltunni "maastik" on nagu kõrgustik: pidevad üles-alla sõidud vahelduvad mõningate tasase maa lõikudega, kus saab väheke hinge tõmmata, on pikemaid ja lühemaid tõuse, kiirendusi ja spurte. Treeningu eesmärk on suurendada aeroobset vastupidavust. Tund on intensiivne, sõidutehnika mitmekesine. Mõeldud heas füüsilises vormis treenijale."    



Patsillid ja kolm tilka verd

Möödunud nädala olin kodus Patsillidega mestis. Olime päris head sõbrad. Just täpselt, olime. See suhe oli kurnav. Õnneks nad pakkisid oma seljakotid ja läksid uusi seiklusi otsima. Mina see vastu seadsin sammud arstitädi juurde, näitamaks, et Patsillid tõesti lahkusid. Rääkisin arstile enda ja Patsillide suhte lõpust, käsil olevast inimkatsest ja et tahaksin kangesti vähemalt 3 tilka verd loovutada. Uudishimu on nägemaks mida see 3 tilka verd sisaldab. Laboratooriumi saatelehelt loen ma, et ainult 3 tilgaga ma ei pääse, vaid kui sai juba lahkelt pakutud, siis jutule võetakse alates 6 tilgast. Mis seal siis ikka, kui 6 tilka, siis 6 tilka. Inimkatsete lõppedes lähen loovutan samuti 6 tilka verd, siis hea võrrelda, kas ja kuhu poole on verepildis muutus toimunud. Kui üldse on mingit muutust toimunud. Ma isiklikult mingeid erilisi muutusi ei oota. Olen ju siiani toitunud valdavalt tervislikult. Kindlasti oleksid muutused märgatavad, kui rasva- ja friikartuli ning jahusousti rallilt minna äkkisti üle smuutirallile.

Toortoitumise kohta on erinevaid versioone. Vikipeedia ütleb, et sõltuvalt koolkonnast kuulub menüüsse ka toores liha ja kala, isegi muna. Enamuse väide on, et toortoit on ainult ja ainult taimne. Minule sobib vikipeedia info. Eelmisel nädala ma tundsin kuidas mu organism kisendab: „Toorest kala, toorest kala, toorest liha, toorest liha!“ Andsin veidikene sellele kisale järgi ning ostsin tükikese värsket lõhet, riputasin üle meresoola, pipra, rohelise sibula ja sidruniga. Oli see vast maitsev. Jumalik. Samuti killukene toorsuitsusinki. Muna vaid ei hakanud jooma.

Kui haiguse peletamiseks valmistatud vürtsikas läätsepada tegi olemise äärmiselt raskeks ja ma ei suutnud kuidagi olla, siis toores kala oli vaid pai minu kõhule. Ma ei oskagi kommenteerida, mis tekitas sellist reaktsiooni minu organismis? Kas olid need minus resideeruvad perekond Patsillid, keda pani läkastama ja õhku ahmima küüslaugu ja tšilli üledoos? See vajab veelkord testimist, kuid alles paari-kolme-nelja nädala pärast.

Jäin pikemalt perearstiga vestlema toitumise teemal, mis on minu inimkatse eesmärk ja millised on üldised perspektiivid. Kuna kabineti ukse taha oli kogunenud vahepeal veel patsiente, siis pidime selleks korraks vestlusele joone alla tõmbama, muidu me vestleks siiani. See teema on põnev. Milline on inimese keha ainevahetuslike protsesside toimemehhanism, toitumise energeetiline aspekt. Kas ja kuidas on toitumisega võimalik terveneda tekkinud haigustest. Mis ajab keha happe-aluse tasakaalu kreeni. Tõsta oma teadlikust toitumise ja toitainete osast inimese organismile. Hea on toortoitumise teemal vestelda ka arstiga, kuulata/lugeda teemakäsitlusi nii toortoitlaste, kui ka meditsiini töötaja pilgu läbi. Ta kutsus mind kuulama oma loenguid.  

Alates 20. sajandist on füüsilise töö osakaal langenud ja toidu kättesaadavus paranenud, seda eriti arenenud riikides, mis on muutnud probleemiks liiga ohtrast ning energiarikkast toidust tingitud ülekaalulisuse jm tervisehäired. Vähima terviseriskiga ja püsivaima tulemuse annab toitumisharjumuste järkjärguline muutmine väiksema koguse ja/või energiasisalduse suunas koos regulaarse füüsilise aktiivsusega. Kahjuks paljudele inimestele on raske muuta püsivalt oma toitumsharjumusi tervislikumaks. Teadlikus siiski tõuseb ja üha rohkem inimesi on hakanud endale tedvustama toitumise seost oma tervisega. See ei tähenda, et läheme nüüd kõik suure hurraaga öko-poodi ja ostame sealt mahetooteid, vaid murtakse müüti, et vaid käntsakas liha, kartul ja soust annab vajaliku energia elamiseks ning "silo" sööjad on veidi opakad. Kõike tuleb teha terve mõistusega, mitte kalduda äärmustesse ja kujutelmadesse, et lõpuks elame rõõmsalt ja tervelt edasi mitte midagi süües. Jeahhh, huvitav kui kaua?

Nii palju siis Patsillidest ja vere tilkadest. Õhtul ootab mind ees elu esimene spinning. Saab näha, kas kukun mürtsuga  ratta kõrvale või saan vaid tudisevad jalad?

Reaktsioon

Haigus endiselt kimbutab. Peaaegu saan juba nina kaudu hingata. Avasin täna kodus aknad – jäine õhk tuppa ja patsillid õue. Kargus.

Varasemalt on igasuguste külmetushaiguste ja sellele sarnanevate vaevuste korral aidanud kuum vürtsikas toit. Tegin siis ka täna endale lõunkas vürtsika pajaroa läätsedest. Nüüd tunnen tulemust. Ei suuda kuidagi olla. Ahh, mis siin pikalt heietada. Lihtsalt on paha olla. Süda läigib, kaelas pistab, kõht on nagu suur pilatese pall. Kohutav. Ma ütlen, kohutav. Kui ma enne veel ei olnud korralikult haige, siis nüüd olen seda kohe kindlasti.  Proovisin pikutada, ei midagi. Mööda elamist edasi-tagasi kõndimine pakkus veidikene leevendust.

Mulle meeldib keeta-küpsetada-purgistada-vaaritada. Mida koguaeg, kuid siiski meeldib. Kas sellega on nüüd lõpp? Kas tõesti need 2 nädalat toortoidul “rikkusid” minu maitsemeele ja organism on saanud julgust juurde tõstmaks pead olemaks isepäine? Aga tšillitrühvlid, karask, wokiroad? Huvitav, kui ma oleks söönud aasiapärast nuudlisuppi? Kas see tekitaks minu organismis samasuguse reaktsiooni? Küsimused, küsimused, küsimused. Mis minust sedasi saab?

 

Ütleme nii, et ma ei ole ammu end nii kehvasti tundnud.  Kas ports oli liiga suur? Vaadates portsu suurust ja saadud energia kogust, siis millegipärast samad näitajad/arvud toortoiduga ei tekita mingeid vaevusi. Kas ma nüüd peangi eluaeg sööma vaid tooreid saadusi puust, põõsast, peenrast? Aga pannkoogid? Toormoosiga pole probleemi. Kuidas on lood kala ja lihaga. Kala toorelt, lõhe filee soola, tilli ja sidruniga on maitsev, aga liha? Kuivatatud kala on ka piisavalt toores. Kas vinnutatud liha on piisavalt toores? Kas maasink, mis on valminud suitussaunas, kas see on piisavalt toores ja valmid külmsuitsu meetodil ehk suitsu temperatuur jääb vahemikku 18-40 °C, või tõuseb suitsutamise protsessil temperatuur n-ö lubatust kõrgemale ehk kõrgemale kui 46 °C?  Veerema läks küsimuste laviin. Kus kohast ma leiaksin kontakti, kellelt osta külmsuitsus valminud sinki? Mälusopis ulbib infokild, et kusagil Lõuna-Eesti kandis, vist lausa Setomaal olevat selline talumees, kes suitsutab ja varemalt müüs ka laatadel. EU normid on aga need, mis keelasivad ära sellise värske kraabi, kuna suitsutare oli vist liiga suitsune ja üldse oli liha liiga puhas, ilma E-aineteta ja veeta. Täitsa jama kohe. Oma peaga ei olegi ju vaja mõelda ja Skandinaavias ja maailmas üldse ringikäies ongi kõige mõistlikum kõrvatropid kõrvadesse suruda ja simaklapid hoida alati silmil. Selge mõistus ja ajud ei ole siin juures in, kui vaja ikka kusagile poole koogutada, siis torpistatult-klapistatult on seda kõige parem teha!

 

Siiski, mind huvitavad kontaktid ja Eestimaine ehedus. Kui keegi teab kontakti/kontakte, kus kohast saab osta PUHAST ja EHEDAT  toorsinki, siis palun jagage neid minuga.

 

Kas vein on „piisavalt“ toores? Ma arvan, et siin ei ole tegelikult erilist arutamise kohtagi. Naudingud jäävad. Veini valmistamise ja valmimise protsess ei toetu kuumutamisele vaid kvaliteetsetele ja õigeaegselt korjatud viinamarjadele, korralikele vaatidele veinikeldris, kus vein saab valmida/laagerduda kuni pudeldamiseni.

Viimasel ajal olen palju vaadanud toidu pilte ja uurinud retsepte. Poes ei ole probleemi, puuviljad ja muu vajalik kraam on kohe ukse ees, ei pea mööda poodi kondamagi. Laste piparkoogid on vaid need, mis igatsevalt õhkama panevad.  

Jätkan oma inimkatset puhtana ja loodan, et kunagi muutun ma tagasi „normaalseks“. Trennide osas tuleb vahe sisse, seda äärmiselt vastumeelselt, kuid mis teha. Tatipisik on end suuremate kollide eest varjanud mind endasse. Olen talle siis mõneks ajaks peremeesloom, selline hirmutav, kes kõik muu eemale peletab.

Jälgides ja kuulates ennast võin ma öelda, et üleminekuperiood saab olema, kui hakkan taas "normaalseks" ja tavatoitu sööma. Vastupidiselt üleminekuperioodi ei tekkinud. Kas ma hakkan "normaalseks" tagasi?
 

* Lõunast on möödas 5 tundi, aga ma endiselt piinlen. :(

 

Inimkatse vahekokkuvõte

Märkamatult on planeeritud 7 päevast saanud 14 päeva. Enesetunne on hea ja inimkatse toortoidul jätkub. Võtan ette kolmanda nädala. Sedasi nädala kaupa ma liigungi.

Kas ma olen täheldanud mingisugust muutust nende 2 nädala jooksul?

Esimene nädal algas kohe äärmiselt sujuvalt, nii nagu oleksin koguaeg toortoitlane olnud. Ei mingisuguseid ülemineku vaevusi ega kummalisi isusid. Lihtsaks tegi asja kindlasti ka see, et ennegi juba koosnes minu päevamenüüd osaliselt vaid toortoidust. Olid selleks siis toorsalatid või lihtsalt puu- ja juurviljad. No ja hommikusöögiks juua üks pirakas ja kosutav smuuti, see on lausa lust. Algul piirdusin tagasihoidlike maitsetega, hiljem lisandusid ka n-ö toortoitlase dopingusmuutid, millede üheks koostisosaks on siis spinat või muud rohelised lehed (nt: peedilehed, rohelinesalat jne, valik on lai). Minu eelistuseks oli ja on spinat. Armastasin seda juba enne, eriti maitsev oli katta omlett spinatiga. Omletti spinatiga sõin esmakordselt Lõuna-Ameerikas Tšiilis ja siis vajus see maitse mitmeks aastaks unustusse. No nüüd läks jutt küll toortoidust eemale veidi, kuid samas ei ole keegi keelanud süüa muna toorelt. Võtad muna, teed kummalegi poole otsa augu ja lihtsalt luristad muna koore seest välja. See ei tohiks ju palju erineda praemunast või keedumunast, kus kollane jäetakse täiesti vedelekas. Mmm, minu lapsepõlve lemmik keedumuna. Tibakene soola peale... ma mäletan seda maitset, see oli suurepärane.

Plaan oli kirja panna oma toortoitumise esmased kogemused, mitte tiirutada ajaloos.

Smuutide peamine komponent on banaan. Uskumatu, mis on banaani hind kaubanduskeskustes ja samuti väikestes kauplustes, 1,39-1,69/kg. Päris kena hind. Mina käisin oma puuvilja ja osaliselt ka aiavilja varusid täiendamas turul. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis turult ostsin ma näiteks banaane hinnaga 0,30/kg. Ilusad banaanid, koorel mõni üksik pruun täpikene. Pähklid erinevad, viigimarjad, datlid, avokaadod. Nimekiri läheks pikaks. Samuti saab turul ilusaid eestimaiseid juurvilju, mahlaseid porgandeid, peete, kapsast jne.

Olen valmistanud erinevaid toortoidu roogasid. Mõned on äärmiselt maitsvad, kuid on ka selliseid, mis ei kattu minu maitsemeelega. Tomatisupp, mis mulle väga maitseb, on üks selline toit. Kuumalt on see hea, kuid külmalt mitte. Siiski on olnud palju meeldivaid avastusi ja maitse üllatusi.

Toortoitlase kaloraaži ehk siis ca 2500kcal päevas ma ei ole suutnud süüa. Minu tavapärane päevane kaloraaž on umbes 1700-1800kcal ja selle kogusega on mul kõht kenasti täis. Toidukordasid on sõltuvalt päevast 3 + 1-2 vahepala. Väsimus ja näljatunne puudub. Teine lugu on ka vedeliku tarbimisega. Kui tavapäraselt, sõltuvalt päevast, tarbisin ma 1-1,5 liitirt päevas, siis nüüd tuleb ehk 0,5 liitrit. Saan oma vedeliku vajaduse kätte smuutidest ja salatitest. Isegi trennides, kus muidu läks sõltuvalt trenni intensiivsusest 0,5 liitrit vett. Nüüd võtan ehk vaid mõne lonksu, hea kui 0,05 liitrit tuleb kokku. Usun, et kui mu keha vajaks rohkem vedelikku, siis ta annaks sellest ka märku.

Esimene toortoidu nädal oli füüsiliselt äärmiselt aktiivne ehk tegin 6 intensiivset trenni. Treeningutes oli energiakulu kena, kuid ka see ei teinud mind näljasemaks, ega pannud tavapärasest rohkem mandleid või rosinaid sööma. Pigem sõin ma neid varem peaaegu kontrollimatult.  Samuti oli harjumatu öösel mitu korda vetsus käia – sinna see vedeliku tarbimise koer ongi maetud.

Teise toortoidu nädala alguseks sai minu mõnus talvepuhkus läbi ning asusin taas tööpostile. Hommikul tegin endale kaasa kena puuviljasalati või toorsalati, vahepalaks mõni puuvili. Treeninguid oli 4, nii nagu tavapäraselt. Keerasin ise trennides koormust juurde, tunnen neid istudes pehmel sohval. Tunne nagu oleks salvokaga sajaga alla kihutanud äärmiselt konarlikust mäes. See on hea.

Möödunud ehk teise nädala finaaliks oli tõbisus. Tööl ma terve nädala lõdisesin. Need on need kaasaegsed bürood. Vajuta muudkui nuppu ja lõdise mõnusalt edasi. Kohati tekkis Austraalia effekt, et lähen õue sooja.  Lõpuks istusin kui geto räppar, suured klapid peas ja kapuuts veel üle, vastasel juhul oleks enne tööpäeva lõppu tohutu peavalu. Nüüd olengi kodus siruli, mis ei ole üldsegi rõõmustav. Kodus olla on äärmiselt rõõmustav, kuid tõbine olla mitte. Täna tundsin, et ma vajan midagi kuuma ja vürtsist. Seega sai korra maha astutud toortoidu rongilt ja valmistasin endale ühe vürtsise läätsepaja, ohtra küüslaugu ja tšilliga. Pada oli äärmiselt maitsev, kuid minu arust olin ma pärast hoopiski näljane, kuigi sõin ikka väga kena koguka portsu. Kummaline. Pigem nüüd tundsin ma oma organismis mingit reaktsiooni, erinevalt toortoidule jäädes. Jah, see oli tunne, „et tahaks veel midagi, tahaks midagi head“. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Kirjutan selle tõbisuse arvele.

Otseselt mul mingeid n-ö tavatoidu isusid ei ole tekkinudki. Kuum ja vürtsikas supp on vast vaid selleks. No ega ma ei ütleks ära ka pizzast, hautatud aiaviljast, kalast, wokiroast, ma arvan nii. Hommikul naabrid küpsetasid pannkooke. Oehhh, neelud olid korralikud. Tegelikult on mul sügavkülmas täitsa korralik ports odarjahu pannukaid ootamas:)

Kodus mul kaalu ei ole, kuid mõõdulint on olemas. Toortoidutumise esimesel päeval mõõtsin end ja samuti ka täna hommikul, 2 nädala möödudes. Tulemust on, kuid kaldun arvama, et see on toitumise ja treeningu koostöö.

	14.01.2013	28.01.2013	Eesmärk
Pikkus	168,3
Kaal	65,7	?	60-58
Rasva %	29,5		24-20
Rasvamass, kg	19,4		15-14
Mõõdud:
Rind (pealt)	97	94/-3	94
Rind (alt)	78	78/0	76
Talje	74	72/-2	70-66
Kõht	88,5	84/-4,5	80
Puus	96	94/-2	92
P.reis	55,5	54,5/-1	50
V.reis	55,5	54/-1,5	50
P.säär	35,5	35/-0,5	33
V.säär	35,5	34,5/-1	33
P.käsivars	27,5	26,5/-1	25
V.käsivars	27,5	27/-0,5	25
		kokku/-17 cm

Numbrid on päris kaunid vaadata, kuid arenguruumi siin jagub. Arenguruumi just keha toonuse ja jõu osas, teadmise osas. See kõik on aga nii innustav.

"Tee IGA PÄEV midagi, mis viib sind eesmärkidele lähemale."