Tinasõdur

Poole päevani oli kõik ilus ja tore, seda vaatamata peidus olevale päikesele. Õhtul ootas mind ees spinningu trenn. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta jäigi mind ootama. Kahjuks.

 

Eile olin vapper ning töö juures ei tõmmanudki endale dressipluusi selga ja kapuutsi silmini. Tundus juba, et tõesti, kaasaegses büroos võib täitsa ellu jääda. Päike oli poole seina suuruse akna kenasti soojaks paistnud. Tuul ei vuhisenudki lae alt pähe. No täitsa mõnus oleks olnud kassi kombel aknalauale päikeselaiku end kerra tõmmata. Soe ja päike. Luksus.

 

Tänane hommik oli ka tore, väljaarvatud äratuskella helin. Ärkasin siiski, ringutasin, pühkisin unepuru silmist ja hakkasin toimetama. No nagu ikka - dush ja riided ja hommikune jalutuskäik. Ilm oli mahe. Vaikus Kalamajas, vaid linnud harjutasid laulmist. Meie majas olen ma nagu 2in1 ehk ööbik ja öökull ühes isikus.

 

Seda kaunidust ei kestnud kaua. Olin tänagi tööl vaprake. Seda vaprust jagus kahjuks vaid poole päevani, siis oleks nagu 100 nuiaga pikki pead, kukalt ja turja saanud. Sedasi tühjalt kohalt. Edasi olin juba Tinasõdur. Hapnikumaskist või õigemini, hingamisaparaadist oleks olnud suur abi, sest ka hingamine oli nii valus, et pisar silmas. Liivatera suurune löökauk tänavas oli kui sõit läbi kuristiku. Põnev. Kulgesin sedasi siis kodu poole.

 

Kusagil ja millestki peab ju ometi abi saama. Kuna kodus ei ole ei püssi ega ka ussirohtu, isegi mitte sinepiplaastrit, rääkimata urvaplaastrist, siis pidi nuputama mis avitaks. Ireen pakkus küll kapsalehtedega end katta, aga ka kapsast ei ole ja hiina kapsas ei pidavat sobima.

Mesi äkki? Kui sellega abaluude vahelt ja kael ja isegi pool selga sisse määrida, siis sellest on kindlasti abi. Mesi on lihtsalt mesi.

Hea öelda - määri mett turjale, mokale oleks praegu mõeldav.

No ütle, kuidas sa määrid seda turjale, kui isegi särki ei saa seljast ära. Käärid kindlasti tuleks rõõmsasti appi.  Kuidagi, pisar silmas ja läbi suure valu sain kääride abita särgi lõpuks seljast. See oli trenni eest, uhhh. Mee pean vist siiski määrima linale ja siis sinna lihtsalt peale viskuma, muid variante ei ole. No mina vähemalt ei tea hetkel ühtegi.

Õmbluste puhastamine seljal ja plaastri paigaldamine oli ikka käkitegu praeguse olukorra kõrval, mis siis et sel hetkel tundsin end kui peegli ees hommikvõimlemist ja sprinti samaaegselt harrastav mr Bean, kes veel üritab telekantenni hoides kalkunit täis toppida. Käed olid seljal sõlmes, aga hakkama sain. Paar korda küll juhtus, et hoopis sõrmed said seljale plaasterdatud ja õmblused irvitasid oma lillat irvitust seal kõrval, niidid turritamas nagu seljakarvad. Ei, nagu harjased. Tegin siis plaastri veidi märjaks, väljaspoolt, et see seina külge jääks ja litsusin end sinna vastu. Käed jäid vabaks ja plaaster saigi paigaldatud. Karu muigas peeglilaual, kuid kui ähvardasin solidaarsuse mõttes tal suu kinni teipida, tõstis ta hoopis pöidla. Ikkagi hea töö, lausa koostöö.

 

Vaatame mis seis hommikul on. Kas lähen otse saekaatrisse või saan ikka libedatel tänavatel ukerdada, kiivriga. Ma ei saa ju üles vaadata, kui ma just tagurpidi prussakas ei taha olla, et ega mõni mõrtsukpurikas otsi ohvrit.

 

* Hommik oli põnev. Millimeeterhaaval rullisin end voodist, ajaks tuli 15 minutit. See praegune rekord. Kaela ja vasaku käe liikuvus on tugevalt häiritud. Hingamisel saavad kopsud tööd teha vaid 20% ulatuses, muidu läbib keha piinav valu.  

Palju õnne kallis Eestimaa!!!

 

95 ei ole pisikene number. See võib olla teekonna lõpp, võib olla ka alles algus, või ollakse juba teel. Kus on Eesti oma teekonnal? Kus on eestimaalased oma teekonnal?

 

Tänane ilm oli kui kingitus Eestimaale tema 95. sünnipäevaks. Päike säras. Mere äär oli jalutajaid täis. Lennusadamas mängis isamaaline muusika. Majadel lehvisid sinimustvalged lipud. Kaunis.

 

"Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. Head iseseisvuspäeva. Elagu Eesti!"

Toomas Hendrik Ilves, Eesti  Vabariigi president



Väga lahedalt on vana sepp Ivan Orav võtnud kokku läbilõike Eesti Vabariigi 95-st eluaastast.

 

 

BodyART vol2 ja jooga

See nädal oli taaskord inspireeriv.

 

Teisipäeval olin äärmiselt väsinud, tühistasin oma spinningu trenni. Läksin varakult magama, lausa kell 20. Hommikul oli uni endiselt magus ja äratuskell minu vaenlane number üks.

Kolmapäeva õhtuks olid plaanid tehtud, trenniasjad valmis pandud ja jalad stardipakkudel. Enne oli vaja vaid koeraga jalutamas käia. See plaanide tegemine ongi üks ülehinnatud asi ja nõrkadele. Kuhu jääb siis hetk ja spontaansus, onju. Lord hoolitses selle eest. Väljas on kevadehõngu, mis tähendab et lumel ja õhus on äärmiselt ahvatlevad lõhnad. Nii ta korra ninaga tõmbas ühe tugeva sõõmu, surus kõrvatropid sügavalt kõrvadesse ja läinud oligi. No mis sa teed. Hüüda pole mõtet, koeraga võidu ei jookse, eriti kui oled kõrgete kontsadega ja väljas on jää ning poole sääreni hanged. Vihastaks, kui teaks et see aitab. Olin kaval ja läksin talle hoopiski vastu. Samas ta teadis, et on veidikene patustanud ja et ma olen kuri. Mina seisin ühelpool tänavat, tema teisel pool. Auto meie kahe vahel. Röögatasin "OOTA!!!", mis sundis ta seisma ja mitte jooksma üle täna. Oi ma oleks tahtnud talle tappa anda. Valida oli, kas kiirustada kurjalt koju, et ma jõuaksin trenni või nuhelda koera verbaalselt, aga äärmiselt meelitaval toonil ja liikuda rahulikult. Valisin teise variandi ja rahulikult jalutades nuhtlesin sõnadega: "oi, sa oled ikka niiiiii tubli poiss, väheken saabas ja nõme küll, aga ikka tubli" jne jne. Lord oli loomulikult üli rõõmus. Vot mida tähendab hääletoon. Tõrele, ole kuri, kuid rõõmsa hääletooniga ja koer ei tea mis suurest õnnest ära teha. Sama on ka inimestega. Hääletoonis on võti. Proovige.
 
Tegelikult ma ei tahtnud sellest üleannetust koerapoisist rääkida.
 
Tallinnas oli treener BodyART koolist Saksamaalt. Nädalavahetusel oli toimumas treenerite koolituse teine osa, mis sai alguse jaanuaris. Selle raames oli ka üks masterclass ning minu suureks rõõmuks sain osaleda ka laupäeva hommikul toimunud ja vaid koolitusel osalejatele mõeldud tunnis. Kaks suurepärast masterclassi, ma olen vaimustuses. Olen õnnelik. Julia Przybilka bodyART™ tunnid olid lihtsalt vaimustavad. Hämmastav positiivsus ja energia kiirgus temast.

Olin nagu positiivne õnnemolekul.  Hõljusin pikki tänavat, ei saanud arugi et väljas oleks libe ja teedele ei ole poetatud liivaterapojakestki. Eelnevalt olin end registreerinud Joogaruumi tutvustavale joogapäevale. Nii ma peale laupäevast masterclassi sammud  oma esimesse joogatundi seadsingi. Rahvast oli palju ja treener Gerli nii sütitav. Oli palju ka äratundmise rõõmu, bodyARTis on elemente joogast. Need 3 tundi läksid liiga kiiresti, millest 1,5 tundi tegime joogat.  Seisin peapeal, keset tuba. Kaua ma ei ole nüüd peapeal seisnud? Kooliajast saati??
Huvitav oli kuulata Gerli teed joogani ja miks ta üldse keeras uue lehe oma elus, olles hästi tasustatud ametikohal, heal positsioonil. Kõik oleks ju justkui ideaalne - positsioon, raha, ambitsioonid, sirge trepp üles. Oi mulle meeldivad sellised julgelt ebanormaalsed inimesed.
Miks on nii, et inspireerivate inimestega aeg lendab, aga vastupidi aeg venib ja venib?

 

Suurepärane nädalavahetus. Hommikul bodyART masterclass, sellele otsa joogapäev... tunnen seda mõnusat väsimust oma kehas. Jooga aitab arendada mind edasi minu püüdlustes bodyART treeneriks. Ma lähen sinna üks päev tagasi, seni mõtisklen, ehk kastsetan ka kuidas on olla paabulind, seista peapeal...
 

Suu on kõrvuni nagu Jokkeril. Ma olen õigel teel oma unistuste poole.

Monday "to do" list...

Meeleoluks Wilco - Monday

 

Kaili on lahe!!!

Meeleoluks Kõige suurem sõber

Mul ei ole tellitud ühtegi ajakirja ega ajalehte ning reklaamid pannakse postkastide kõrvale kasti. Kirjad liiguvad tänapäeval läbi õhu, peaaegu nagu üle linna Vintski. Seega postkastid on vaid tühjakoha täiteks seinal.
Mingil põhjusel piilusin täna postkasti uksel olevast piiluaugust sisse. Mis seal pimeduses toimub? Kas on mõni päkapikk ehk end kevadunne seal sättinud või hoopiski dresseeritud konn ootab mind?
Seal oli midagi, ma nägin seda piiluaugust. Miskit kumas vastu.
"Kas tõesti päkapikk dresseeritud konnaga?", mõtlesin trepist üles minnes, et tuua postkastivõti.
 

Postkastis oli saadetis lõunast, midagi ruumilist. Esimese mõttena käis peast läbi, Mari-Liis saatis mulle tšillipipra, kuid oli hoopiski...

 "Sõbrapäeval sõbrale vahel teeme salati,

aga mitte alati.

Vahel teeme talle koogi,

vahel mõne maitsva joogi.

Vahel teeme kingitusi,

näiteks mütsi või salli.

Vahel teeme lihtsalt musi,

vahel teeme lihtsalt kalli.

Igaljuhul ei vii solki

ega anna kolki."

 (oli kirjutatud pöördele)

 

Aitäh!!!

 

Ajatapp

Mõistlik oleks keldrist välja otsida oma päevi näinud salvokas, tutimüts silmile tõmmata ja kilgates mäele joosta. Juhhhuuu. Pikad linad saab kõige kõrgemast mäest alla tuhisedes. Lihtne.

foto: interneti avarustest leitud

Istun siin. Laua taga ikka istutakse. Nuga käes muideks. Ajale ei anna armu, olen väsinud juba, aga ikka tapan edasi. Keel on lausa vestil. Oot, oot, kus mu vest on, kes on näinud? Ma ei saa ju keelt kampsunile panna, onju. Lõikaks kampsunil varrukad ära, siis oleks kohe vest ja keele saaks kenasti vestile laotada. Need varrukad vesti küljes ongi nii ülehinnatud. Käärid , käärid!! Küll on rahustav, isegi hernesupi ja vastlakukli isu ei ole. Huvitav, kas ajakontidest saab ka vurri meisterdada?

Või astuks välja? Ise endast, oma mugavustsoonist või üldse majast. Jälle liiga palju valikuid. Ajatapust tuhmunud aju ei ole nii võimekas, et siin veel valida. See aju nimeline moodustis silmade taga, kõrvade vahel ja juuste all, see on võtnud uue kuju. Ma kahtlustan, et sellise ühtlaselt sileda, isegi lausa libeda. Midagi toore maksa sarnast. Küll on kaunis.

Tegelikult ka. Mis kuradi meelistegevus see aja surnuks löömine inimestel on. Mitte, et ma seda naudiks. Allun lihtsalt hetkel režiimile.

Dresseeritud konna elu on lihtne: talvel lumehelves, kevadel tärkav lill, suvel lausa lill, sügisel punapõskne õun. Jah, elu konnana, dresseerituna, oleks kaunis lihtne.

Ma kahtlustan, et kõik korrad, kui mu ema tahtis mulle selgitada, miks on oluline olla dresseeritud ja muud taolist põnevat ning elulist, siis olin ma taas kusagil ära. Tulemus selgub homme, arengu(peetuse)vestlusel. Võtan kaasa värvilised pliiatsid, et anda vestlusele värvi ja see läbida. Keele viilin tömbiks, et sulanduda kenasti massi. 



Let me see your underwear

Minu koduklubis ehk Kalev SPA-s algasid tänasest spinningu tunnid. Valikus 3 erinevat stiili - INTERVALL 50´, FATBURN SPINNING 55´ ja FREESTYLE 55´.

Esimene intervallspin tehtud. Kuna kõik kõik on uus veebruari kuus, siis tänane tund konkreetset rassimist oli vaid 34 minutit ja 13,2 km. Not bad. Sadulast maha tulles tekkis küll tunne, et kukun kohe kummuli, jalad lihtsalt ei kandnud. Mis siis ikka, tere tulemast keedetud makaronijalgade klubisse. Uskumatu. Ma ei jäta jonni, tuleva nädala trennid on juba bronnitud.

Juurde peab vaid hankima trenniriideid. Pesumasin ju ka "inimene", ei ei, ikka masin. Teistest rühmatreeningutest tuled märja seljaga, siis spinnis sa lihtsalt tilgud. Ei piisa vaid endalt higi pühkimisest, tuleb ka põrandalt oma rasva pisarad kokku kraamida.

Tänase tunni kirjeldus:

"INTERVALL 50´ - tund, kus vaheldub kiire ja aeglane tempo, kord viiakse pulss üles, siis tuuakse jälle alla tagasi. Intervalltunni "maastik" on nagu kõrgustik: pidevad üles-alla sõidud vahelduvad mõningate tasase maa lõikudega, kus saab väheke hinge tõmmata, on pikemaid ja lühemaid tõuse, kiirendusi ja spurte. Treeningu eesmärk on suurendada aeroobset vastupidavust. Tund on intensiivne, sõidutehnika mitmekesine. Mõeldud heas füüsilises vormis treenijale."    



Patsillid ja kolm tilka verd

Möödunud nädala olin kodus Patsillidega mestis. Olime päris head sõbrad. Just täpselt, olime. See suhe oli kurnav. Õnneks nad pakkisid oma seljakotid ja läksid uusi seiklusi otsima. Mina see vastu seadsin sammud arstitädi juurde, näitamaks, et Patsillid tõesti lahkusid. Rääkisin arstile enda ja Patsillide suhte lõpust, käsil olevast inimkatsest ja et tahaksin kangesti vähemalt 3 tilka verd loovutada. Uudishimu on nägemaks mida see 3 tilka verd sisaldab. Laboratooriumi saatelehelt loen ma, et ainult 3 tilgaga ma ei pääse, vaid kui sai juba lahkelt pakutud, siis jutule võetakse alates 6 tilgast. Mis seal siis ikka, kui 6 tilka, siis 6 tilka. Inimkatsete lõppedes lähen loovutan samuti 6 tilka verd, siis hea võrrelda, kas ja kuhu poole on verepildis muutus toimunud. Kui üldse on mingit muutust toimunud. Ma isiklikult mingeid erilisi muutusi ei oota. Olen ju siiani toitunud valdavalt tervislikult. Kindlasti oleksid muutused märgatavad, kui rasva- ja friikartuli ning jahusousti rallilt minna äkkisti üle smuutirallile.

Toortoitumise kohta on erinevaid versioone. Vikipeedia ütleb, et sõltuvalt koolkonnast kuulub menüüsse ka toores liha ja kala, isegi muna. Enamuse väide on, et toortoit on ainult ja ainult taimne. Minule sobib vikipeedia info. Eelmisel nädala ma tundsin kuidas mu organism kisendab: „Toorest kala, toorest kala, toorest liha, toorest liha!“ Andsin veidikene sellele kisale järgi ning ostsin tükikese värsket lõhet, riputasin üle meresoola, pipra, rohelise sibula ja sidruniga. Oli see vast maitsev. Jumalik. Samuti killukene toorsuitsusinki. Muna vaid ei hakanud jooma.

Kui haiguse peletamiseks valmistatud vürtsikas läätsepada tegi olemise äärmiselt raskeks ja ma ei suutnud kuidagi olla, siis toores kala oli vaid pai minu kõhule. Ma ei oskagi kommenteerida, mis tekitas sellist reaktsiooni minu organismis? Kas olid need minus resideeruvad perekond Patsillid, keda pani läkastama ja õhku ahmima küüslaugu ja tšilli üledoos? See vajab veelkord testimist, kuid alles paari-kolme-nelja nädala pärast.

Jäin pikemalt perearstiga vestlema toitumise teemal, mis on minu inimkatse eesmärk ja millised on üldised perspektiivid. Kuna kabineti ukse taha oli kogunenud vahepeal veel patsiente, siis pidime selleks korraks vestlusele joone alla tõmbama, muidu me vestleks siiani. See teema on põnev. Milline on inimese keha ainevahetuslike protsesside toimemehhanism, toitumise energeetiline aspekt. Kas ja kuidas on toitumisega võimalik terveneda tekkinud haigustest. Mis ajab keha happe-aluse tasakaalu kreeni. Tõsta oma teadlikust toitumise ja toitainete osast inimese organismile. Hea on toortoitumise teemal vestelda ka arstiga, kuulata/lugeda teemakäsitlusi nii toortoitlaste, kui ka meditsiini töötaja pilgu läbi. Ta kutsus mind kuulama oma loenguid.  

Alates 20. sajandist on füüsilise töö osakaal langenud ja toidu kättesaadavus paranenud, seda eriti arenenud riikides, mis on muutnud probleemiks liiga ohtrast ning energiarikkast toidust tingitud ülekaalulisuse jm tervisehäired. Vähima terviseriskiga ja püsivaima tulemuse annab toitumisharjumuste järkjärguline muutmine väiksema koguse ja/või energiasisalduse suunas koos regulaarse füüsilise aktiivsusega. Kahjuks paljudele inimestele on raske muuta püsivalt oma toitumsharjumusi tervislikumaks. Teadlikus siiski tõuseb ja üha rohkem inimesi on hakanud endale tedvustama toitumise seost oma tervisega. See ei tähenda, et läheme nüüd kõik suure hurraaga öko-poodi ja ostame sealt mahetooteid, vaid murtakse müüti, et vaid käntsakas liha, kartul ja soust annab vajaliku energia elamiseks ning "silo" sööjad on veidi opakad. Kõike tuleb teha terve mõistusega, mitte kalduda äärmustesse ja kujutelmadesse, et lõpuks elame rõõmsalt ja tervelt edasi mitte midagi süües. Jeahhh, huvitav kui kaua?

Nii palju siis Patsillidest ja vere tilkadest. Õhtul ootab mind ees elu esimene spinning. Saab näha, kas kukun mürtsuga  ratta kõrvale või saan vaid tudisevad jalad?