Jõuluäng

(kirja pandud tagantjärgi) 

Ja ongi jõuluäng peal. Ootasin neid jõule. Lausa suvel olin jõuludest elevil. Naljakas. Üle mitme aasta oli tunne, vot nüüd tulevad alles jõulud. Kuuse ja piparkookide ja päkapikkude ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Osaliselt nii ka oli, selles pole kahtlustki. Ok, päris kuuske ei toonud, kuid osakese kuusest ikka - oksad. Kuuseoksad olid lumised. Jäid esikusse ukse ette sulama. Hommikul korrastan, sätin ja ehin.

Piparkooke sai ka küpsetatud ja glasuuritud. Samuti üks kogukam pehme ahjupiparkook, selline mõnusalt vürtsine, hea kuuma teega. Taigentki söödud, ilma lihtsalt ei saa.

 

Siiski see äng. Lausa valus oli hingata. Paremal pool kopsu ülemise ääre juures oli valus sügavalt hingates. Sügavalt tahtsin aga tihti hingata.

Teatrisse minnes, kohtumisele väljaveninud kevadise Lutsuga, tundsin selle tunde ära. Selle, mis pani aina uuesti ja uuesti sügavalt hingama. Jah, hingama, mitte ohkama. Või oli see ehk nende kahe segu?? Mine võta sa kinni. Nii siis, teatrisse minnes, hoides libedal tänaval tasakaalu, ma taipasin, see on jõuluäng. Vaatasin sellele tundele otsa, naeratasin ja ütlesin viisakalt: "Tere". Äng naeratas ja teretas vastu. Olemine läks kohe paremaks. Lausa kekslema ei pannud, kuid rusuv tunne kadus. Vaatasin veel üle õla, nägin taamal Jõuluängi endale rõõmsalt lehvitamas ja edasi t
õttamas. Tundub, et ka temal hakkas rõõmsam.  

 

Kirjutades ajas küll veel mingi aeg samamoodi hingama-ohkama. Selline hall hiireke urus olemine. Ei mingit suhtlust. Koeraga vaid jalutama ja taas koju. Tühjus vaid. Enesehaletsus oleks vist lihtsam ja kergem tunne. Jah, see oli tühjus. Vahelduseks olid trennid. Mõnest tulin tilkudes ja jalgade tudisedes. See oli aga hea, see tunne pärast pingutavat trenni.

 

Tagasi vaatavalt, no ja mingi aeg võiks ka tagasi vaadata. Mitte vaid üle õla järele vaadates Jõuluängile, vaid üleüldse. Niisiis, tagasi vaatavalt on kurb, et olen nii palju aastaid oma elust lihtsalt ära raisanud. Praegu tundub mulle nii. Ikka käib mingi kummivenitamine. Mõttetu selline. Ootan ma ei tea mida. Tekib lihtsalt küsimus, et milles on asi, miks inimene ei oska/suuda kannalt ringi pöörata ja tõmmata asjadele joont alla? Mis takistab end kokkuvõtmast? Mugavus? Laiskus? Argus? Mida kuradit ma ootan? Läinud rong, mis ei ole kunagi olemaski olnud, see on lihtsalt mingi rong.

"Võta end kokku", kordan muudkui endale. Kui ma seda pikemalt igapäevaselt sisendan, siis olen enda ka kokku pühkinud. Lõpuks.

 

Joon alla poolikutele asjadele ja suva rongidele. Kirja panna eesmärgid ja nende poole liikuda, kindla sihiga ja õige rongiga. Ei mingeid kõrvale põikeid. Ei mingeid voodoo värke. Asjad ongi must-valged. Kas on või ei ole, võib olla ja ehk asju/teemasid lihtsalt ei ole. Ei ole ja kõik!!

 

Panin koerale teki peale. Talle paistab see meeldivat. Magab ja nohiseb. Oma pehmel madratsil, pea padjal, sooja teki all magamine on ka tema käpale hästi mõjunud. Longe on väiksemaks jäänud.

 

Vaatasin üle oma olematu garderoobi ja leidsin esemeid kotti "mitte vajalik". Edaspidi lisandub sinna peaaegu olematusse garderoobi mõni üksik ese ja seda läbimõeldult. Motoks on - vähem on rohkem !!

 

Jõuluäng oli omamoodi tore ja hea. Kuuseoksad karra ja punaste kuulikestega ehivad mu tuba. Piparkoogid on ammu otsas. Kõrvuni lumest on saanud liustikud, milledel liikumiseks on vaja liustikukasse.

 

Talv.