Kirg...

... paneb alati õhkama ja igatsema, toob veelgi laiema naeratuse suule... sõõrmeisse tungib lõhn mälupildist ja sa tunned taas kuidas niidid tõmbuvad pingule... 

Vikipeedia ütleb, et:

"Kirg (vana-kreeka keeles πάσχω - tähendab kannatust, piina) on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartes'i käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha poolt loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid."

Ma lähen alati põlema kokku puutudes oma kirega, ka kaudsel kokkupuutel. Kõik muu tuhmub, ettekanne, mis peaks olema praeguseks hetkeks juba valmis ja esitatud, kukub käest. Toetan end vastu tugitooli selga, sulen silmad. Tegelikult avan need kiirelt ja kirjutan küsimusele vastuse. 

Reisimine - see on tuuleiil, mis puhub leegi taas lõkkele.

90 aastaselt istun Bangkokis Khao San Roadil hotellis, oma toa rõdul, limpsin mahlakokteili ja jälgin inimesi. Statiiv on samasse kõrvale püsti pandud, kaamera lebab laual ning päevik ootab pliiatsit krõbistama oma lehtedele. 

T: "Hmm, olin nii kindel... mul on su reisikirjeldustest nii ägedad mälestused! Kas sa Namiibiasse tagasi läheksid?"

K: "Oo jaaa, võimalusel ma koliksin sinna elama nüüd ja kohe!!!" 

Reisimine, ilma ajalimiidita, see on mõnus. Loomulikult igatsen Austraalia ja Aasia järgi, põikaks Lõuna-Ameerikasse ning lõpuks koliks elama Namiibiasse Aafrikas või jäisele maale Islandile. 

Namiibia vs Island. Ooo, millised vastandid. Need samad vastandid tõmbuvad ja põrkuvad minus. Vajun selle tulemusena vahest sügavale diivanisse ja ei taha sealt tõusta, siis jälle hõljun ringi. Enamasti hõljungi.

                                                                      photo taken by A. Jürisalu

See, et ma 60-70 aastaselt kolin elama Namiibiasse või Austraaliasse, see on nii ehtne. Elan oma elu viimased 20-40 aastat seal. Lahe. Mul on vist õhujuured??

Et olla eestlane ja armastada Eestimaad, see ei tähenda siin olemist. See on sinus, sinu südames, hinges, tunnetes. 

Õhujuured on vihmametsa puudel. Õhujuured on orhideel. Nad elavad ja õitsevadki sõna ostses mõttes õhust ja armastusest. Tais rippusid orhideed õhus ja olid lummavalt kaunid oma õiteilus. 

Üks oluline inimene arvas: "Sa oledki siis nagu orhidee ja loodetavasti õitsed sama palju, kui orhideed!!"

"Kui otsustad suureks saada, siis su mänguasjad ei ole enam sinu sõbrad", kirjutas Tõnis.

Milleks kiirustada. Klotsid ja konstruktorid on lahedad. Kus on legode karp? Nuuskurnina, OTSI!

Mõtlesin, et õpin õpetajaks

"Sa oled selline naljakas ja lastele lähed hästi peale. 

Täiskasvanute jaoks oled ise liiga plika!"

Selgus, et isegi prillid ninal ei aitaks... 

Rullid.

Taas Tartus. Juba teinekord sel nädalal... tore.

Paksukese suvepäevad ja valge kaust

Laual on valge kaust. Istun pehmes tugitoolis kahel sulepadjal.  Joon teed. Need kaks päeva, eile ja täna, olid täis higi, valu ja pisaraid. Seda oleks ka homne, kuid siis ma veeren Tartus. Õpin konspektist iseseisvalt hingamist. Selgus, et ei ole sugugi - hinga, hinga kõigest väest. On hoopis erinevad tehnikad. 
Kuna me üldse unustasime hingamise? Kas siis, kui meid mähiti kookoniks ja vannis käik oli niiskelapiga beebi naha tupsutamine või toimus see hiljem? Mida pikem on olnud see paus, seda rohkem peab keha pingutama oma "aju" hingamise meeldetuletamiseks. 

Valge kaust sisaldab endas bodyART instruktori level 1 koolitusmaterjale. Kas ma aasta tagasi oskasin arvata, mõelda või unistada midagi sellist? Mis aga on mind tugevalt kõnetanud bodyART?

"bodyART® on Robert Steinbacheri poolt loodud funktsionaalne keha ja meele treening, kus harjutused on mõjutatud joogast, füsioteraapiast, erinevatest idamaistest võitluskunstidest, kui ka tavapärastest jõuharjutustest. Treeningus ei ole keerulist koreograafiat ega sooritata sammukombinatsioone, samuti ei ole see tavapärane kontsepttreening - treener järgib küll bodyART põhitõdesid, kuid paneb tunni kokku lähtudes oma kogemustest ja osalejate tasemest. bodyART aitab samaaegselt parandada lihastoonust ja vastupidavust, kui  ka vabastada oma meeli ja sisemist jõudu. Kui tavapärane jõutreening keskendub pigem igale lihasgrupile eraldi, siis bodyART treeningus on inimene kui funktsionaalne üksus, kus samaaegselt kogu keha treenivad harjutused on kombineeritud klassikaliste hingamistehnikate abil ühtseks tervikuks. Mitmed harjutused treenivad tasakaalu ja viivad seeläbi fookuse keha keskmesse. bodyART baseerub "Yin ja Yang" printsiipidel (vastandid), mis treeningus väljendub näiteks sisse- ja väljahingamisena, pingutuse ja lõdvestusena."

Aasta algul olnud masterclassid said saatuslikuks. Tookord kinnitasin seinale stikkeri "bodyART - 2014". Higi, valu ja pisarad sillutavad teed rahvusvahelise bodyART® treeneri litsentsi juurde. Surun kannad ja varbad tugevalt maasse, need on minu ankrud ning labakätel lasen nakkuda maaga, kui geko. Aktiveerin kerelihased ja hingan - sügavalt, kindlalt, rahulikult. 
Koolitust viib läbi Daniela Pignata, keda assisteerib Zigmunds Āboliņš Lätist. Heleda plaksuga sadas piisk piisa järel minu ninaotsast matile. Kuklalt laskus alla vahutav Niagara juga, voolas üle kandade. Täna ununes rätik koju, salvakad kleepusid käte külge. Olin justkui karnevalile minemas. Peopesad lirtsusid ja libisesid mööda matti. Eile varksi higipiiskade koos langes ka paar pisarat. Ligi 5 kuud trennipausi ja ohjeldamatut õgimist on tuimestanud keha, kuid mitte elimineerinud mälu. 

Ma sain Tartu Ülikooli sisse, riigieelarvelisele kohale. 

ÄGE - äpardunud globaalsed ebardid

Avasin siin arvuti, et vot kus ma nüüd alles kirjutan. No ikka maast ja ilmast, kadunud päikesest ja lohutamatult  nutvatest pilvedest. Möödunud päevade korralikust rajust ja tormist, mis oli äikesega käsikäes ka ümber meie maja luusinud ja paugutanud. Huvitav kus mina küll siis olin? Ei kuulnud, ei näinud, ööd ongi pigem magamiseks, mitte vanni all värisemiseks, käes pann, et pareerida keravälku. 

Viimased kolm päeva olen pingsalt vahtinud helendavat ekraani, lootuses et inspiratsioon, sõrmed ja ekraan teevad tulemuslikult koostööd. Tuhkagi. Numbrid paigutusid tabelisse, tulem tundus kuidagi nii ilus. Mida aga ei tulnud, see oli tekst. Uus katse on oktoobri alguses, seega, taas on aega maa ja ilm. Maast ja ilmast ma pajatada kavatsesingi.

Mõtteid kattuvad ja sobituvad. Idee liigub õiges suunas. Ma tean seda. Toit, loovus ja hing. Raha vedeleb nagunii igal pool, vaja see vaid üles korjata. Oma vaimusilmas näen end toimetamas tänava otsas olevates ruumides. Suured aknad ja laiad aknalauad, laest rippuv krohvitükk, külm põrand. Oooo, see on nii kutsuv ja põnev. 

Visiooni peaks kirjutama viie sõnaga, no ok, +/- kaks sõna. Mul oleks vaid üks sõna hetkel. 
Äge: a) ähmane geeni eksperiment;
           b) ärgake geniaalsed entusiastid;
           c) äpardunud globaalsed ebardid.

Inspiratsioon on pitsunud kolba ja aju vahele, kriiskab seal. Aju on pundunud kui paistes herilane. Kindlasti on ta ka kollase-musta triibuline. Pööningul nägin herilasepesa, sellist tillukest, tundus et tühi. Torkima ei hakanud. 

Panen oma punased lillekestega potikud jalga. Ei, ei, ma ei lähe seda tühja (vist) herilasepesa luubiga uurima. Mulle lihtsalt meeldivad minu potikud ja öises linnas ringi tatsata. Tegelikult see viimane tegevus on küll sunniviisiliselt vabatahtlik, hüpnoos hakkab mõjuma.

Besee vs ABC

Trenni paus, pehmus ja soorituse langus.

Kas seda ma tahtsingi???

Ei meenu küll, et taolise eesmärgi oleksin endale seadnud. Sobra ajukäärude vahel palju tahes, ei tule tolmuluuaga tolmutades ega ka kaabitsaga kaapides sellist infot sealt välja. Milles siis asi on? Stressi taha pugemine on vabandus kõige odavamast kategooriast. Õgimismaraton nisujahu ja suhkru kaasabil on tõesti eesmärk omaette. Kas pole?

Aitab!!!!

Leidsin neti avarusest meelitava väljakutse. Sellega ma end nüüd välja kutsungi. Olen meelitatud.  Kohtumiseni 26. augustil 2013 :)

Esimese hooga tunduvad jalgade tõsted kõige keerulisemad. Kui alaselg hakkab kiskuma, siis tuleb lisada ehk ka viies harjutus kavasse, mis tugevdaks just alaselja lihaseid.

Vähem kui kuu on jäänud rullimaratonini ja mitu korda ma olen rullid alla saanud sel aastal?? Null. Piinlik.

Eesmärgiks on tuleval nädala vähemalt 2 korda jooksmas käija. Taas mingi kummaline kooslus, kuidas jooksmas käija? Päris huvitavalt kõlaks  - vähemalt 2 korda jooksmas joosta.

 

Beseed pakin kenasti karbikesse homseks teistele koolis maiustamiseks tee või kohvi kõrvale. Mina maiustan apelsiniga.

Energia tulv.

 

Я так скучаю по тебе

Hommik. Maja ette vurab kirsipunane pisikene kabriolet. Ridiküli istmele on meisterdatud mõnus pesa. Lordile.

Hops autosse ja vurinal linnast välja.

Kaberneemes sagib rahvas, kaamerad surisevad, juuksur silub kiharaid ja meikar silitab õrnalt suure pintsliga põskesid. Päike särab, korralikku suvist temperatuuri vaigistab tuul.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.

Tekk laotub rannaliivale, mina pillun pulka ja Lord tormab lainetesse. Chill. Mõnus. Kas ma tahan õhtul linna tagasi sõita?? Kahtlen selles.

"Peremees" on vanakooli mees. Kirjutusmasina taga rändab pilk noorusaega.  

Episood üks. "Peremees" ja koer terrassil. 

Lord kutsutakse kaamera ette. Terrassil on pisikene valge koer. Lord ei saa aru, mis asi see on. On nagu koer, aga miks ta ei liiguta. Tahaks lähemale minna, aga igaksjuhuks ikka ei lähe ka. Venitab kaela ja nina. Väikene mörin tuleb ainult kasuks. Koer ei liiguta, ta on kuju. Kõigil on lõbus. Kaameramees saab ilmeka näoga pingul lihastega koera kaadrisse.

Nüüd on aeg istuda "peremehe" kõrvale ja vaadata igatsevalt kaugusesse. Pilk otsib mind. Peidan end kaameramehe seljataha. Käemärgiga annan käsu püsida paigal, hiljem kuulekalt "peremehe" kõrval kõndida.

Pikutame murul. Maiustame puuviljadega. Lord olles kõigilt ampsu banaani või arbuusi saanud leiab pikutamiseks koha karikakardes. Tõeline hipi.

Episood kaks. "Peremees" ja koer rannas.

"Kas ma pean tõesti kuulama "peremehe" käsku?", heidetakse minule pilk.

Pean jälgima, et ma kaadrisse ei jää ja saan käskluse ise anda ning taas kaameramehe seljataha. "Peremees" tuleb rahuliku mõõdetud sammuga, isepäine koer lisab tempot.

 

Kogemus. Päike, meri ja rahvas. Lõbus.