Rullid.

Taas Tartus. Juba teinekord sel nädalal... tore.

Paksukese suvepäevad ja valge kaust

Laual on valge kaust. Istun pehmes tugitoolis kahel sulepadjal.  Joon teed. Need kaks päeva, eile ja täna, olid täis higi, valu ja pisaraid. Seda oleks ka homne, kuid siis ma veeren Tartus. Õpin konspektist iseseisvalt hingamist. Selgus, et ei ole sugugi - hinga, hinga kõigest väest. On hoopis erinevad tehnikad. 
Kuna me üldse unustasime hingamise? Kas siis, kui meid mähiti kookoniks ja vannis käik oli niiskelapiga beebi naha tupsutamine või toimus see hiljem? Mida pikem on olnud see paus, seda rohkem peab keha pingutama oma "aju" hingamise meeldetuletamiseks. 

Valge kaust sisaldab endas bodyART instruktori level 1 koolitusmaterjale. Kas ma aasta tagasi oskasin arvata, mõelda või unistada midagi sellist? Mis aga on mind tugevalt kõnetanud bodyART?

"bodyART® on Robert Steinbacheri poolt loodud funktsionaalne keha ja meele treening, kus harjutused on mõjutatud joogast, füsioteraapiast, erinevatest idamaistest võitluskunstidest, kui ka tavapärastest jõuharjutustest. Treeningus ei ole keerulist koreograafiat ega sooritata sammukombinatsioone, samuti ei ole see tavapärane kontsepttreening - treener järgib küll bodyART põhitõdesid, kuid paneb tunni kokku lähtudes oma kogemustest ja osalejate tasemest. bodyART aitab samaaegselt parandada lihastoonust ja vastupidavust, kui  ka vabastada oma meeli ja sisemist jõudu. Kui tavapärane jõutreening keskendub pigem igale lihasgrupile eraldi, siis bodyART treeningus on inimene kui funktsionaalne üksus, kus samaaegselt kogu keha treenivad harjutused on kombineeritud klassikaliste hingamistehnikate abil ühtseks tervikuks. Mitmed harjutused treenivad tasakaalu ja viivad seeläbi fookuse keha keskmesse. bodyART baseerub "Yin ja Yang" printsiipidel (vastandid), mis treeningus väljendub näiteks sisse- ja väljahingamisena, pingutuse ja lõdvestusena."

Aasta algul olnud masterclassid said saatuslikuks. Tookord kinnitasin seinale stikkeri "bodyART - 2014". Higi, valu ja pisarad sillutavad teed rahvusvahelise bodyART® treeneri litsentsi juurde. Surun kannad ja varbad tugevalt maasse, need on minu ankrud ning labakätel lasen nakkuda maaga, kui geko. Aktiveerin kerelihased ja hingan - sügavalt, kindlalt, rahulikult. 
Koolitust viib läbi Daniela Pignata, keda assisteerib Zigmunds Āboliņš Lätist. Heleda plaksuga sadas piisk piisa järel minu ninaotsast matile. Kuklalt laskus alla vahutav Niagara juga, voolas üle kandade. Täna ununes rätik koju, salvakad kleepusid käte külge. Olin justkui karnevalile minemas. Peopesad lirtsusid ja libisesid mööda matti. Eile varksi higipiiskade koos langes ka paar pisarat. Ligi 5 kuud trennipausi ja ohjeldamatut õgimist on tuimestanud keha, kuid mitte elimineerinud mälu. 

Ma sain Tartu Ülikooli sisse, riigieelarvelisele kohale. 

ÄGE - äpardunud globaalsed ebardid

Avasin siin arvuti, et vot kus ma nüüd alles kirjutan. No ikka maast ja ilmast, kadunud päikesest ja lohutamatult  nutvatest pilvedest. Möödunud päevade korralikust rajust ja tormist, mis oli äikesega käsikäes ka ümber meie maja luusinud ja paugutanud. Huvitav kus mina küll siis olin? Ei kuulnud, ei näinud, ööd ongi pigem magamiseks, mitte vanni all värisemiseks, käes pann, et pareerida keravälku. 

Viimased kolm päeva olen pingsalt vahtinud helendavat ekraani, lootuses et inspiratsioon, sõrmed ja ekraan teevad tulemuslikult koostööd. Tuhkagi. Numbrid paigutusid tabelisse, tulem tundus kuidagi nii ilus. Mida aga ei tulnud, see oli tekst. Uus katse on oktoobri alguses, seega, taas on aega maa ja ilm. Maast ja ilmast ma pajatada kavatsesingi.

Mõtteid kattuvad ja sobituvad. Idee liigub õiges suunas. Ma tean seda. Toit, loovus ja hing. Raha vedeleb nagunii igal pool, vaja see vaid üles korjata. Oma vaimusilmas näen end toimetamas tänava otsas olevates ruumides. Suured aknad ja laiad aknalauad, laest rippuv krohvitükk, külm põrand. Oooo, see on nii kutsuv ja põnev. 

Visiooni peaks kirjutama viie sõnaga, no ok, +/- kaks sõna. Mul oleks vaid üks sõna hetkel. 
Äge: a) ähmane geeni eksperiment;
           b) ärgake geniaalsed entusiastid;
           c) äpardunud globaalsed ebardid.

Inspiratsioon on pitsunud kolba ja aju vahele, kriiskab seal. Aju on pundunud kui paistes herilane. Kindlasti on ta ka kollase-musta triibuline. Pööningul nägin herilasepesa, sellist tillukest, tundus et tühi. Torkima ei hakanud. 

Panen oma punased lillekestega potikud jalga. Ei, ei, ma ei lähe seda tühja (vist) herilasepesa luubiga uurima. Mulle lihtsalt meeldivad minu potikud ja öises linnas ringi tatsata. Tegelikult see viimane tegevus on küll sunniviisiliselt vabatahtlik, hüpnoos hakkab mõjuma.