Besee vs ABC

Trenni paus, pehmus ja soorituse langus.

Kas seda ma tahtsingi???

Ei meenu küll, et taolise eesmärgi oleksin endale seadnud. Sobra ajukäärude vahel palju tahes, ei tule tolmuluuaga tolmutades ega ka kaabitsaga kaapides sellist infot sealt välja. Milles siis asi on? Stressi taha pugemine on vabandus kõige odavamast kategooriast. Õgimismaraton nisujahu ja suhkru kaasabil on tõesti eesmärk omaette. Kas pole?

Aitab!!!!

Leidsin neti avarusest meelitava väljakutse. Sellega ma end nüüd välja kutsungi. Olen meelitatud.  Kohtumiseni 26. augustil 2013 :)

Esimese hooga tunduvad jalgade tõsted kõige keerulisemad. Kui alaselg hakkab kiskuma, siis tuleb lisada ehk ka viies harjutus kavasse, mis tugevdaks just alaselja lihaseid.

Vähem kui kuu on jäänud rullimaratonini ja mitu korda ma olen rullid alla saanud sel aastal?? Null. Piinlik.

Eesmärgiks on tuleval nädala vähemalt 2 korda jooksmas käija. Taas mingi kummaline kooslus, kuidas jooksmas käija? Päris huvitavalt kõlaks  - vähemalt 2 korda jooksmas joosta.

 

Beseed pakin kenasti karbikesse homseks teistele koolis maiustamiseks tee või kohvi kõrvale. Mina maiustan apelsiniga.

Energia tulv.

 

Я так скучаю по тебе

Hommik. Maja ette vurab kirsipunane pisikene kabriolet. Ridiküli istmele on meisterdatud mõnus pesa. Lordile.

Hops autosse ja vurinal linnast välja.

Kaberneemes sagib rahvas, kaamerad surisevad, juuksur silub kiharaid ja meikar silitab õrnalt suure pintsliga põskesid. Päike särab, korralikku suvist temperatuuri vaigistab tuul.
Lord teeb tuvust võtteplatsiga, kaamerameeste ja teiste tähtsate tegelastega. Staar astub korra õuele uudistama. Meri on käpa ulatuses kutsuv.

Tekk laotub rannaliivale, mina pillun pulka ja Lord tormab lainetesse. Chill. Mõnus. Kas ma tahan õhtul linna tagasi sõita?? Kahtlen selles.

"Peremees" on vanakooli mees. Kirjutusmasina taga rändab pilk noorusaega.  

Episood üks. "Peremees" ja koer terrassil. 

Lord kutsutakse kaamera ette. Terrassil on pisikene valge koer. Lord ei saa aru, mis asi see on. On nagu koer, aga miks ta ei liiguta. Tahaks lähemale minna, aga igaksjuhuks ikka ei lähe ka. Venitab kaela ja nina. Väikene mörin tuleb ainult kasuks. Koer ei liiguta, ta on kuju. Kõigil on lõbus. Kaameramees saab ilmeka näoga pingul lihastega koera kaadrisse.

Nüüd on aeg istuda "peremehe" kõrvale ja vaadata igatsevalt kaugusesse. Pilk otsib mind. Peidan end kaameramehe seljataha. Käemärgiga annan käsu püsida paigal, hiljem kuulekalt "peremehe" kõrval kõndida.

Pikutame murul. Maiustame puuviljadega. Lord olles kõigilt ampsu banaani või arbuusi saanud leiab pikutamiseks koha karikakardes. Tõeline hipi.

Episood kaks. "Peremees" ja koer rannas.

"Kas ma pean tõesti kuulama "peremehe" käsku?", heidetakse minule pilk.

Pean jälgima, et ma kaadrisse ei jää ja saan käskluse ise anda ning taas kaameramehe seljataha. "Peremees" tuleb rahuliku mõõdetud sammuga, isepäine koer lisab tempot.

 

Kogemus. Päike, meri ja rahvas. Lõbus.