Head viimast....

Sabasuled püsti, tukk sirgu!

Kuumad kohtumised...

... ehk täna parem kui eile...

Tarkusetera: 

Hunt oleks siiani elus olnud, kui ta poleks alustanud pimedas metsas juttu tundmatu neiuga punases kleidis! 

NB!!! mitte segamini ajada punase mütsiga tütarlapsega

Cecil - Big Game Trophy. Really??

Kogu maailm kihab ja on raevus. 

See maailm tõmbab endale jalga krokodillinahksed saapad, pühib elevandiluust kujukestelt tolmu, tellib restoranis medium steiki. Samal ajal teritades nuge, sättides silmust ja seades linna peaväljakule tuleriita üles. 

Miks???

Ameeriklane, Minnesotast pärit hambaarst Walter James Palmer tappis 1. juulil Zimbabwes, HwangeRahvuspargi ühe suurima uhkuse ja kohalike suure lemmiku - 13 aastase lõvi Cecili. 

Kuidas oli selline asi üldse võimalik? Väga lihtsalt. Tuli lunastada 35 000 naela maksev pilet tapatööks, natukene sahkerdada, leida abiline, kes aitab lõvi meelitada rahvuspargi piirest välja ning vajutada päästikule, looma haavata ning tappa ta alles 40 tundi hiljem. 

Esialgsete plaanide kohaselt pidi järgmiseks trofeeks (trofeejaht on küttimine lõbu pärast) kaminasimsil saama elevant, kuid Palmeri ebaõnneks ta ei leidnud piisavalt suurt isendit. 

Äärmiselt kurb, eriti see, et kui pole inimesel silma ega kätt, et teha see üks, ainus ja lõplik lask, kuigi himu on meeletu. Selleks on olemas lasketiirud, kus sihtmärgil on 100 elu ning võimalus kõmmutada seni kuni lõpuks nool või kuul tabab kümnesse.

Ma pigem küsiks, kui oleks olnud tegemist Hwange Rahvuspargis elanud uhke isalõviga, kes aga oli pahur, pargi külastajates hirmu tekitav, agressiivne jne, kas ka siis me saaks lugeda sotisaalmeedias meelepaha??? Kahtlen. Mingil põhjusel kõik need teised tundmatud lõvid, elevandid, ninasarvikud, tiigrid, piisonid, karud jne, kellede pead ja nahad ehivad kellegi kaminasaali ja kabineti seinu, ning on saanud trofeede wish listist maha tõmmatud,  kõikidest nendest on kogu maailmal sügavalt savi. Miks??? Kas sellepärast, et nad ei ole olnud rahvusparkide uhkused?? Neil ei olnud nime???

Praegu lüüakse hambaarst Palmer risti, üksinda. Samal ajal oli ostnud trofeepileti keegi teine mees või naine ning rullib praegu oma lõvinahka kokku või sätib elevandi saba karpi. Zimbabwe kõrgemad ametnikud täidavad oma kukruid, hoiavad ehk mõnda aega madalamat profiili ning äri läheb taas edasi. Trofeesid kõnnib ju veel Aafrika savannides. Ilmselt enamus näeb oma elu elavaid võimsaid loomi, kuid mingi kaduvväike osa inimkonnast näeb savannis ringi liikumas rahamägesid.

Öelge mulle, mille poolest on õigemad mehed/naised Bob Kirwan ja Rick Rice, Donald Trump Jr või Kendall Jones ja Melissa Bachman ja paljud teised??

Ühel poolt võideldakse salaküttimise vastu ning ohustatud liikide säilitamise eest, seal samas kõrval müüb keegi pileteid et nende loomade peab ripuks kusagil kabinetis ja nahad söögisaali põrandat, nullides esimeste töö. No jah, loomi võib ju vaadata ka pildiraamatust peatüki alt „Elas kord...“

Loodan, et Cecili mõrv ja selle kajastus aitab inimestel teadvustada, mis toimub. Mis toimub trofeeäris; Nepalis erinevatel festivalidel, kus ohverdatakse tuhandeid ja tuhandeid kitsi ning veiseid; Hiinas festivalidel, kus ohvriteks on koerad, kes visatakse elusalt keevasse vette, pekstakse kaigastega surnuks, nülitakse elusalt; Fääri saartel grindade ja vaalade  „just for fun“ tapatalgutel, samuti Jaapanis delfiinide tapatalgudel jne jne.  

Tuntud Briti koomik ja loomakaitsja Ricky Gervais: 

Animals don't have a voice. But I do. A loud one. I'm a fucking big mouth. My voice is for them. And I'll never shut up while they suffer.

Big Game Hunting - it's not personal it's for sport. 
Trophy hunter kill for fun and money.

Lõvid ei ela ainult üksinda või paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades ehk praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1 - 2 täisealist isalõvi, emalõvid ja kutsikaid. Cecil oli praidi juhtisane, kelle kohale astus tema Cecili vend Jericho. Enamasti uued juhtisased tapavad kõik emastest sõltuvad kutsikad. Jericho seda ei teinud. Kutsikad on kaitstud. 

  Vennad: Cecil ja Jericho (seisab)

 Cecil kutsikatega

Cecil

Small Body Big Soul - Lilleke

                                                                                             Photo by Marelii Pirsi

Happy are those who take life day by day,

complain very little,

and are thankful for the little things

in life.

 "Spring is in the air. Lil' can you feel it?"

"Yeeessss and the sun is so bright. I need sunglasses."

                                                                                                                                        Photo by Marelii Pirsi

                                                                                             Photo by Tiina ...

                                                                                             Photo by Marelii Pirsi

                                                                                           Photo by Mari Joamets

I give you this one thought to keep - 

I am with you still - I do not sleep.

I am the soft stars that shine at night.

Do not think of me as gone - 

I am with you still - in each new down.

Aasta siis oli 2005...

Today I will be thankful for all the pawprints on the floor,

the slobbery kisses on my face, and the hair on my clothes.

For one day there will be far too much room on the bed,

and these precious days will be profoudly missed.

My dog is my family! For sure!

Dogs don't care about how much money you make, where you live, or whether or not you have a job. 

THEY JUST LOVE!

Ja ongi selleks korraks...

... kõik!

Vahefiniš

Tibusid loetakse siis, kui on tibude lugemise aeg, lambaid siis, kui und ei tule.

Sügissemester, kooli algus, oli veidi imelik, vaatasin ja üritasin sotti saada kes need imelikud inimesed minuga ühes ruumis viibivad ja miks me üldse siis oleme nendel ebamugavatel toolidel lämbes ruumis. Mõistlikum oleks olnud matid põrandale lahti rullida ning neile kõhuli visata, märgatavalt mugavam ju konspekteerida. Ok, kui sul on laua kujuline põlv, siis saab mugavalt end tund ka ebamugaval toolil istudes ja konspekteerides. Kognitiivselt biheivioristlikust professor Krullist rääkimata.... või oli see siiski vastupidi või hoopiski kolmandat pidi... 

Sügisest sai talv ja esimesest sessist juba päris mitmes. Väikene selgus hakkas tekkima, leppimine selle kummalise seltskonnaga, kes jõuludeks olid juba täitsa omaks saanud ning lahedateks osutunud. Sügissemestri lõpp läks koolijütsile kohaselt, ikka rohelises tsoonis ehk punase silmade vilkudes 24 tunniga tööde kirjutamine ja esitamine, millede tähtaeg kukus kolksuga kauges minevikus. Rõõm oli tõdeda, et kõik tulid sellest kadalipust terve nahaga läbi, mõni võib-olla veidi räsitult, kuid ikkagi võidukalt.

(konstantselt rohelises tsoonis, silmad ja nina on "suht savi aeg" värvides... ja tunne, et sinine tsoon sai ümber ammmuu...) 

Sügissemestri lõpuks saabus rõõmusõnum, et VÕTA kohe mõnuga. Juhhuuuuu.

Kevadsemestri algul toimus mõningane pudisemine, millest on kahju, aga eks elu teeb omad korrektuurid ja seab olulised asjad pingeritta.

Tõstke käed, kes ei ole kordagi küsinud endalt: "Mida paganat ma siin teen??" ning mõlgutanud mõtteid, et tuleb suvi, lasen teemal settida ja langetan otsuse sügisel. Minul isiklikult on käed teibitud külgedele. Samas tekitab see kõik jällegi trotsi, seda vaatamata käega löömise hetkedele, et nii lihtsalt te (TÜ) minust lahti ei saa!

 Tähtajad on ammu kukkunud, mõned tööd veel esitamata. Enda vastu ei saa, kui ikka oled sündinud "aega on maa ja ilm" tähtkujus, siis nii see lihtsalt on. Nüüd, esimeses vahefinišis seistes tõden, et need imelikud inimesed on täitsa lahedad. Me kõik oleme omade kiiksude, arvamuste ja tõekspidamistega, see ongi see mis loeb ja teeb elu huvitavaks. Kui vahest mõni järv ongi põhjani jäätunud, siis tuleb seda võtta kui ühte osa elukestvast õppest. Hoia vaid meeled valla ja ammuta tarkust. 

Siia passivad kenasti  Heinz Valgu ajaloolised sõnad: "Ükskord me võidame niikuinii!" Olge sama imelikud edasi ning ärge kunagi muutuge!!! Kohtume.... üks päev... kindlasti (15.06.2014)

Ehk, minust ei pea saama õpetaja. Töötades projektikoordinaatorina või insenerina või hambaarstine, siis kõik need omandatud teadmised tulevad kasuks. Kunagi, kui ma tunnen, et mul on midagi edasi anda teistele, siis ma seda teen, seni aga kulgen ja ammutan piisk haaval teadmisi. 

Järgin filosoofiat, et kindlasti on rahulik materjali läbi lugemine ja mõtisklemine nimet' teema üle parim valik. Samas, kui ma olen otsustanud elada oma soove toetavalt ehk aeg-ajalt võtta aeg maha ja minna, 2 või 6 kuuks või kauemakski, maailma avastama, siis ei jää alati mahti tihedaks lugemiseks. Kahjuks. Panustan sellele, et talletada maksimaalsed teadmised miinimum programmiga, suhelda põnevate inimestega ja diskuteerida vihmaussi sabalülidest nanotehnoloogiani, kuulata ennast, olla isekas, kepselda õielt õiele ning tõdeda, et tegelikult on kõik iizibiizi... vaja vaid kalendrit tunda.

Vahest on keeruline, isegi veidi paanikat tekitav, kuid siiski huvitav.