Vahefiniš

Tibusid loetakse siis, kui on tibude lugemise aeg, lambaid siis, kui und ei tule.

Sügissemester, kooli algus, oli veidi imelik, vaatasin ja üritasin sotti saada kes need imelikud inimesed minuga ühes ruumis viibivad ja miks me üldse siis oleme nendel ebamugavatel toolidel lämbes ruumis. Mõistlikum oleks olnud matid põrandale lahti rullida ning neile kõhuli visata, märgatavalt mugavam ju konspekteerida. Ok, kui sul on laua kujuline põlv, siis saab mugavalt end tund ka ebamugaval toolil istudes ja konspekteerides. Kognitiivselt biheivioristlikust professor Krullist rääkimata.... või oli see siiski vastupidi või hoopiski kolmandat pidi... 

Sügisest sai talv ja esimesest sessist juba päris mitmes. Väikene selgus hakkas tekkima, leppimine selle kummalise seltskonnaga, kes jõuludeks olid juba täitsa omaks saanud ning lahedateks osutunud. Sügissemestri lõpp läks koolijütsile kohaselt, ikka rohelises tsoonis ehk punase silmade vilkudes 24 tunniga tööde kirjutamine ja esitamine, millede tähtaeg kukus kolksuga kauges minevikus. Rõõm oli tõdeda, et kõik tulid sellest kadalipust terve nahaga läbi, mõni võib-olla veidi räsitult, kuid ikkagi võidukalt.

(konstantselt rohelises tsoonis, silmad ja nina on "suht savi aeg" värvides... ja tunne, et sinine tsoon sai ümber ammmuu...) 

Sügissemestri lõpuks saabus rõõmusõnum, et VÕTA kohe mõnuga. Juhhuuuuu.

Kevadsemestri algul toimus mõningane pudisemine, millest on kahju, aga eks elu teeb omad korrektuurid ja seab olulised asjad pingeritta.

Tõstke käed, kes ei ole kordagi küsinud endalt: "Mida paganat ma siin teen??" ning mõlgutanud mõtteid, et tuleb suvi, lasen teemal settida ja langetan otsuse sügisel. Minul isiklikult on käed teibitud külgedele. Samas tekitab see kõik jällegi trotsi, seda vaatamata käega löömise hetkedele, et nii lihtsalt te (TÜ) minust lahti ei saa!

 Tähtajad on ammu kukkunud, mõned tööd veel esitamata. Enda vastu ei saa, kui ikka oled sündinud "aega on maa ja ilm" tähtkujus, siis nii see lihtsalt on. Nüüd, esimeses vahefinišis seistes tõden, et need imelikud inimesed on täitsa lahedad. Me kõik oleme omade kiiksude, arvamuste ja tõekspidamistega, see ongi see mis loeb ja teeb elu huvitavaks. Kui vahest mõni järv ongi põhjani jäätunud, siis tuleb seda võtta kui ühte osa elukestvast õppest. Hoia vaid meeled valla ja ammuta tarkust. 

Siia passivad kenasti  Heinz Valgu ajaloolised sõnad: "Ükskord me võidame niikuinii!" Olge sama imelikud edasi ning ärge kunagi muutuge!!! Kohtume.... üks päev... kindlasti (15.06.2014)

Ehk, minust ei pea saama õpetaja. Töötades projektikoordinaatorina või insenerina või hambaarstine, siis kõik need omandatud teadmised tulevad kasuks. Kunagi, kui ma tunnen, et mul on midagi edasi anda teistele, siis ma seda teen, seni aga kulgen ja ammutan piisk haaval teadmisi. 

Järgin filosoofiat, et kindlasti on rahulik materjali läbi lugemine ja mõtisklemine nimet' teema üle parim valik. Samas, kui ma olen otsustanud elada oma soove toetavalt ehk aeg-ajalt võtta aeg maha ja minna, 2 või 6 kuuks või kauemakski, maailma avastama, siis ei jää alati mahti tihedaks lugemiseks. Kahjuks. Panustan sellele, et talletada maksimaalsed teadmised miinimum programmiga, suhelda põnevate inimestega ja diskuteerida vihmaussi sabalülidest nanotehnoloogiani, kuulata ennast, olla isekas, kepselda õielt õiele ning tõdeda, et tegelikult on kõik iizibiizi... vaja vaid kalendrit tunda.

Vahest on keeruline, isegi veidi paanikat tekitav, kuid siiski huvitav.