Jonnipunnidega Tartus, jooksmas

Eile sai spetsiaalselt Tartusse sõidetud, et seal mõnusas niiskuses Emajõe kallastel 10 km maha liduda. Taaskord tühjalt kohalt. Toimus Eesti Linnajooksud sarja esimene jooks. 

 

Tühjakoha täiteks või õigemini vältimiseks, oli loomulikult eelnev põhjalik plaan peas valmis mõeldud, see ka paberile vormistatud. Nimelt, lumi sulab, siis Kultuurikilomeetrile sörkima. No ei saanud ses osas punkti kirja, jube külm oli. Praegugi on. Tagavara plaan nägi ette, et paar nädalat enne Tartus lidumist tuleb sörk ikkagi. Nohu-köha ja keemistemperatuurile lähenevad silmamunad ei hüüa tulles. Ravisin end.

Kõik oli ilus. Tartu tervitas paduvihmaga, temperatuur näitas +12. Ideaalne, eriti see, et padukas lõppes mõned minutid enne stardipauku. Selja sai märjaks, higist. Eesmärk oli läbida rada ühtlases tempos, ühtlase hingamisega ja ei ühtegi kõnnisammu. Tehtud. Peale 8 km läbimist hakkas vasakpuus jonnima: "Aitab küll, lähme tagasi, ma ei taha rohkem ja üleüldse, see on nõme!!!", kutsus ka põlve endale üürgama appi. Nii nad siis kriiskasid ja tahtsid Atlantisesse hoopis minna. Oleksin tahtnud nutte, aga pisar ei tulnud.

 

Peas keerlesid küsimused. Kuidas ma need kriiskajad vaigistan? Mis neil viga on? Kas ma peaksin sööma rohkem avokaadot? Mida ma peaksin muutma, kui eesmärgiks on joosta ka maratoni? Parem ehk remonditud põlv oli äärmiselt koostöö aldis. Esmaspäeval helistan ortopeedile ja panen aja. Meie meditsiinisüsteemi ja järjekordasid arvestades, siis peaks kisakõridega enne jõule vast vastuvõtule saama.

Vasak puus ja põlv andsid endast märku juba oktoobris, kui sai käidud Tartu Sügisjooksul. Vahepeal oli vaikus, samas ei olnud ka ühtegi kilomeetrist pikemat distantsi joostud.

Täna on põlv lihtsalt väsinud, puus aga kange. Mulle tundub, et tibakene ka paistes, nii 1 cm. Üldine enesetunne on seevastu suurepärane. Tunnen mõnusat soojust lihastes ja nende muhelemist veidi intensiivsema liigutamise eest. Kui välja arvata need kriiskajad, siis oleks võinud eile veel pikalt joosta. Hingamine oli rahulik, pulss normis (tean seda ilma kellata) ja süda põksus oma tavapärases rütmis. Seda kõike vaatamata nüüdseks pea 2 kuusele trennipausile. Nagu Dagmar õhtul ütles: "Sind on hästi treenitud."

 

No muidugi on! Atäh.

Boonuseks oli kohtumine noormehega mootorratturi kiiver kaenlas. Küll on ikka põnev linn see Tartu. Sama feeling, erinevad riigid ja isegi maailmajaod. Tee maitses hää.

Kohvik, hoovikohvik

See oli tõesti lahe!

 

 

Kruuv - Tantsida on hea

Kiluvõileb

Põrnitsen seda ekraani siin, tuimapilgu kuum põlemiskolle silmis. Pea plaanib laienemist ja mul on tunne, et ka ninast... või on see ülekuumenenud ja kimbatuses aju, mis otsib väljapääsu. Huvitav, miks ta seda nina kaudu tahab teha? Ta võiks vaikselt end kerra tõmmata ja omaette olla. Puhata. 

Ahh pekki, ma ajan juba totaalselt sooda juttu, aga sooda teeb valged nõud veelgi valgemaks ning hävitab kõik tee randid jne jne. Sooda on kasulik.

Vürtsikilu rahustaks mu mässava aju ja rahustaks laienemist kavandava kolba. Kus kohast ma saaksin nüüd ja kohe vürtsikilu?????

Kas praemuna ja kilu on sama suured sõbrad, kui keedumuna ja kilu??
Lööks praegu  silmamunadele munad, siis saaks silmamunadel praetud muna. Ahvatlev. Seega, kes soovib silmamunadel praetud muna, andku julgelt teada.

 

Homme ma magan ja seda terve päeva. Vahepeal õpin nina kaudu hingamist ja siis magan jälle edasi. Magan ennast terveks. Teen vaid mõne üksiku pausi.

Nina alla oleks mõistlik mingi anum paigaldada, kinnitaks kuidagi sangadega kõrvade külge.

Social Focus - view days in Latvia

Fine Label Lord Lancelot - 8 years

"Issi, isssiiiii, vaata kui nunnu tillukene kutsu!", hõiskas kord üks pisikene tüdruk, nähes Lordi.

Täna sai minu tillukene nunnu kutsu 8 aastaseks, mis inimese aastates teeks juba 52. Päris soliidne number.

 

"Kas ta hammustab ka?"

"Ma ei tea, pole olnud võimalust testida."

 

"Mis tõugu su koer on, kas rottweiler?"

"?"

Fight your fears...

"Kus sa oled?"

Nädalane paus tuli trennis käimisse sisse. Kripeldas. Mõtlesin, et ma hoian kuupileti raha hetkel kokku ning võimlen, kõverdan, kägardan ja painutan end kodus. Päriselt. Samuti saab juba kenasti jooksmas käia. Jooksmine käies, hmm. Naljakas.

 

Ikka nii kripeldas. Igatsesin treenereid, kes takka utsitavad ja motiveerivad. Omaette ei ole ikka see feeling. Vajan teiste energiat enda ümber.

Eile õhtul otsustasin, et selgus saabub hommikul ehk mis kell ma ärkan ja rahulikult hommikused toimetused toimetatud saan. Ärkasin varakult, ilma kellata, kuigi eile oli pikk lõunauinak ja samuti korralikud 8 tundi ööund. Õhk oli hommikul kevadiselt karge, linnud laulsid, päike pani silmi kissitama ja Lord nuuskis viimse kui ühe väravaposti põhjalikult läbi.

Jah, ma lähen trenni, oli otsus. Tühja sest tolmuimeja vajadusest, ostan pigem spordikeskuse kuukaardi ja naudin villast põrandat edasi. Ongi lahedam, kui riided on kõik kaetud kollaste karvadega ja sokid muutuvad hetkega karvapallideks. Võib ka paljajalu toas tatsata. Valik ikkagi.

 

Tõmbasin kodus juba trenniriided selga, pakkisin vahetusriided, pesemis tarvikud ja tossud kotti. Kõik oli kohe nii õige. Helises telefon, Dagmar.

"Kus sa oled?"

"Hakkan just uksest välja astuma, et trenni tulla."

"Väga hea. Tuled otse Pireti juurde, sind on ootamas boonus!!"

 

Ooo, boonus. Kiirustasin. Pilet, mis mulle prinditi, oli vaid tänaseks. Murdosa sekundist ja ma murdusin. Lunastasin endale õpilaspileti ja treeneri soodustuse koostöös kuupileti. Jeee, ma olen taas pardal. Tegelikult ma ei julgenud piirduda vaid päevapiletiga, päriselt, seda eriti kui treener seisab teisel pool letti ja vaatab sulle nõudlikult otsa. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav, eriti lahedate inimeste poolt ja heade asjadega.

Ees ootas 2 rühmatrenni, intervall ja bodyART. Vahele oli jäänud vaid nädal, kuid ma tundsin end nii nõrgana. Hantlitel oli petteks kriitseldatud pisikesed numbrid, ma olen selles veendunud, need oli muidu vähemalt kümme korda raskemad. Põlv jaksas vaevu end tõsta põlvest kõrgemale. Käed tudisesid isegi püsti seistes, polnud vaja põrandale viskudagi ja neid kõverdama hakata. Miks ei lubatud mul teise tunni lõdvestuse järel saali nurka matile pleedi alla kerra tõmmata ja magama jääda? Ma ei tahtnud matilt tõusta, see oli kõikidest kordadest kõige raskem.

 

Ma tõesti ei imesta, et Dagmarile öeldi: "Sa oled inimesena nii tore, aga treenerine oled sa lihtsalt kohutav!!" Ma mõtlesin seda sama. Tegelikult olen ma sellest ammu aru saanud. Viilida ei saa, kuigi oled nõrkemise äärel või lihtsalt juba nõrkenud, siis ta tuleb seisab su kõrvale ja mängleva kergusega kägardav-kõverdab-keksleb-painutab-rassib. No kurat, nagu mingine masohist. No päriselt. Ise üritad samal ajal teha vaprat nägu ja virilalt naeratada, mis siis et mööda selga paiskub alla Victoria juga, silmad ammu selle higitulva alt ei näe, rätik on väänamis valmiduses, tossud kaaluvad oma 100 kg kohe kindlasti. Esitad endale aina ja aina küsimuse: "Mida kuradit, miks ma end piinan? Kuna ma saan sama tugevaks ja sitkeks? Mis mõttes ma selline nõrgukene olen?"

Kraabid oma viimase jõuvaru mati kõrvalt kokku ja pingutad, hingad nagu hull ja ohh imet, ma ei kukkunudki ümber.

 

Hingama peab. Kõigest väest. See on kõige alus. Kuna me unustame õige hingamise? Väikesed lapsed, beebid eriti, hingavad õigesti. Lapsed istuvad sirge seljaga ja mängivad oma mänge, ja sedasi kas või terve tund jutti, ei mingit pisarat silmas ega higimulli otsa ees. V-asend ja plank tulevad nii muuseas, samuti kõik sõdalase versioonid.

 

Ma armastan selliseid "kohutavaid" treenereid. Kodus on ka keegi salaja diivanisse installeerinud istmesoojenduse ja selle pehmuse ära viinud. Peale vaadates paistab küll selline pehme, aga tegelikult on lihtsalt kuum ja kõva plaat.

Olles siputanud 9 kuud, ma lihtsalt ei saanud lasta sellel tööl tuulde lennata. Tunnen ise tulemust, rõõmustan iga pisikese sammu üle. Kripeldus ja igatsus hinges trenni järgi oli nädalaga päris suureks paisunud. Ma olen nii rahul endaga ja oma oranži käepaela üle.

 

Üks päev ma olen tugev.