Lein. Kuidas sellest rääkida?

Kui me ei võta endasse osakestki meid ümbritsevatest raskustest, on see sama hea, kui meid polekski siin olnud. (Doty, M. 2007).

Lein on eluaegne protsess, mis lõppeb sinu enda surmaga. Selline lause on mul kirjutatud paberilehele. Autori kohal küsimärk.

TÜ Kliinikumi lastehaigla psühhoterapeut Ruth Raielo oma artiklis Lapse lein kirjutab:

Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning elu osa.

Enamasti tahetakse panna võrdsusmärk leina ja surma vahele. Kuid lein ei tähenda sugugi alati surma. Leina seisundi võib esile kutsuda lapsel näiteks elukoha vahetus, kui ta ei saa olla enam koos oma sõpradega. Täiskasvanul töö kaotus jne.

Kuidas aga rääkida leinast ja kaotusest?

Ma küsiks, kas alati peabki rääkima? Oluline on olla kohal, nüüd ja praegu. Kuulata. Kõrvadega ja kõrvadeta. Vahest võib kordades kõnekam “vestlus” toimuda vaikuses, kuid kohal olles. Istudes külg külje kõrval.

Usun, et meil kõigil on olnud elus kokkupuuteid leinaga. Olgu selleks midagi lõplikku surma näol või oma lemmik pliiatsi või mänguasja kaotus. Või hoopiski, et lemmik hobune viidi teise ratsabaasi ja sa ei saanud talle enam suhkrut anda, temaga trenni teha, tema juures lahtris lihtsalt istuda.

Kuid kui siiski on tarvis rääkida leinast, siis tuleb olla alati aus. Nii nagu vanemad selgitavad lastele vastavalt nende vanusele kuidas elu saab alguse, kuidas laps sai ema kõhtu, nii samuti tuleb selgitada ka leina. Vastavalt lapse vanusele. Lapsed on arukamad, kui täiskasvanud tihti tahavad ja julgevad endale tunnistada. Nad suudavad üllatada.

Pigem on oluline leina seisundis täiskasvanul küsida abi. Kas nõustajalt või hoopiski raamatust. Seda selleks, et mitte olla “pime” lapse leina osas, enda suures kaotusvalus. Oluline on teada, et lapsed leinavad n-ö triibuliselt. Nende lein võib avalduda etapiti ja aastaid hiljem.

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks. (Raielo, R. 2016).

Täiskasvanud, nii vanemad, kui ka õpetajad, peaksid lapsele andma infot toimuva kohta, leevendama mahajäetustunnet. Kindlasti ei tohi last jätt kõrvale leinas ja leinast. Kindlasti peab lapsel aitma väljendada oma tundeid ja mõtteid ning neid aktsepteerima. Ükskõik kui üllatavad ja tavatud need ka ei tunduks.

Kui minu isa suri, siis ilmselgelt olin ma äärmiselt kurb. Samas olin ma ka rõõmus. Kõlab justkui heidutavalt, et kuidas saab olla keegi rõõmus oma isa surma üle. Aga uskuge, saab. Ja see on siiras rõõm. See rõõm saab tekkida vaid siis, kui sa oled näinud kedagi varasemalt suremas. Oled näinud seda pikale veninud agooniat. Seda, kui inimesel on kohutavalt valus olla, puutudes iseenda vastu. Vot siis sa rõõmustadki, et sinule oluline inimene ei pidanud midagi sellist läbi elama.

Seega, ei tasu kunagi halvustada või eelarvamusega suhtuda, kui ka mõni õpilane nii end väljendab. Pigem tuleb julgustada teda jagama oma tundeid, kui ta on selleks valmis, miks ta tunneb just nii.

Samuti on inimeste tundlikus erinev ja ka sellega tuleb arvestada. Mäletan, kui meie koer suri. Ta oli kümne aastane. Tegelikult me olime sunnitud panema ta magama. Ta oli minu pereliige, kuid äärmiselt lähedane minu emaga. Vaatamata sellele lähedusele, emaga lõppes tal side viimase hingetõmbega, mina kuulsin teda veel paar kuud. Ta oli endiselt esikus või siis köögis oma pesas. Ma kuulsin teda, kuidas ta end keeras pesas ringi ja hingas. Pidin koolist tulles ütlema: “Tasa, olen kodus!”

Nüüd, vaadates oma koera, ma näen nii paljusid ühisjooni ja mõjutusi, miks on mul just sellime pereliige. Suur, uhke, iseteadlik, võimas.

Teine taoline seik puudutab minu isa. Peale surma ta “käis” korra minu unenäos. Astus uksest sisse. Mäletan oma imestust: “Mida sa siin teed?”

Ta vastas, et käis reisil. Ütlesin: “Ei, sa ei olnud reisil. Sa oled surnud, tuhastatud ning maetud koos vanaemaga.”

See oli meie viimane “vestlus”.

Loen Mark Doty raamatut Koera-aastad. Raamatu tutvustusest saab lugeda, et raamat räägib armastusest, kaotusvalust ja meeleheitest, lähedusest teise inimesega ja rikastavatest aastatest koos teiste olenditega, koertega. Inimeseks olemisest.

Ma tean, et lähema viie aasta jooksul tabab mind lein isiklikult ja valusalt. Täiskasvanuna on kergem end selleks ette valmistada. Pigem on see ettevalmistus leppimime teadmisega, et eakad pereliikmed, olgu nad inimesed või loomad, on meiega seni, kuni jõuab kätte aeg teha ruumi uutele.

Seega, kui on vaja rääkida, siis tuleb seda ka teha. Teha seda kas sõnadega või vaikides. Alati kohal olles. Lapsed mõistavad seda rohkem, mida rohkem täiskasvanud neid tunnustavad.