Kui me ei võta endasse osakestki meid ümbritsevatest raskustest, on see
sama hea, kui meid polekski siin olnud. (Doty, M. 2007).
Lein on eluaegne protsess, mis lõppeb sinu enda surmaga. Selline lause on
mul kirjutatud paberilehele. Autori kohal küsimärk.
TÜ Kliinikumi lastehaigla psühhoterapeut Ruth Raielo oma artiklis Lapse
lein kirjutab:
Elu eelduseks on
kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka
kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning elu osa.
Enamasti tahetakse panna võrdsusmärk leina ja surma vahele. Kuid lein ei
tähenda sugugi alati surma. Leina seisundi võib esile kutsuda lapsel näiteks
elukoha vahetus, kui ta ei saa olla enam koos oma sõpradega. Täiskasvanul töö
kaotus jne.
Kuidas aga rääkida leinast ja kaotusest?
Ma küsiks, kas alati peabki rääkima? Oluline on olla kohal, nüüd ja
praegu. Kuulata. Kõrvadega ja kõrvadeta. Vahest võib kordades kõnekam “vestlus”
toimuda vaikuses, kuid kohal olles. Istudes külg külje kõrval.
Usun, et meil kõigil on olnud elus kokkupuuteid leinaga. Olgu selleks
midagi lõplikku surma näol või oma lemmik pliiatsi või mänguasja kaotus. Või
hoopiski, et lemmik hobune viidi teise ratsabaasi ja sa ei saanud talle enam
suhkrut anda, temaga trenni teha, tema juures lahtris lihtsalt istuda.
Kuid kui siiski on tarvis rääkida leinast, siis tuleb olla alati aus. Nii
nagu vanemad selgitavad lastele vastavalt nende vanusele kuidas elu saab
alguse, kuidas laps sai ema kõhtu, nii samuti tuleb selgitada ka leina.
Vastavalt lapse vanusele. Lapsed on arukamad, kui täiskasvanud tihti tahavad ja
julgevad endale tunnistada. Nad suudavad üllatada.
Pigem on oluline leina seisundis täiskasvanul küsida abi. Kas nõustajalt
või hoopiski raamatust. Seda selleks, et mitte olla “pime” lapse leina osas,
enda suures kaotusvalus. Oluline on teada, et lapsed leinavad n-ö triibuliselt.
Nende lein võib avalduda etapiti ja aastaid hiljem.
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi
reaalsusega kohanemiseks. (Raielo, R. 2016).
Täiskasvanud, nii vanemad, kui ka õpetajad, peaksid lapsele andma infot
toimuva kohta, leevendama mahajäetustunnet. Kindlasti ei tohi last jätt kõrvale
leinas ja leinast. Kindlasti peab lapsel aitma väljendada oma tundeid ja
mõtteid ning neid aktsepteerima. Ükskõik kui üllatavad ja tavatud need ka ei
tunduks.
Kui minu isa suri, siis ilmselgelt olin ma äärmiselt kurb. Samas olin ma
ka rõõmus. Kõlab justkui heidutavalt, et kuidas saab olla keegi rõõmus oma isa
surma üle. Aga uskuge, saab. Ja see on siiras rõõm. See rõõm saab tekkida vaid
siis, kui sa oled näinud kedagi varasemalt suremas. Oled näinud seda pikale
veninud agooniat. Seda, kui inimesel on kohutavalt valus olla, puutudes iseenda
vastu. Vot siis sa rõõmustadki, et sinule oluline inimene ei pidanud midagi
sellist läbi elama.
Seega, ei tasu kunagi halvustada või eelarvamusega suhtuda, kui ka mõni
õpilane nii end väljendab. Pigem tuleb julgustada teda jagama oma tundeid, kui
ta on selleks valmis, miks ta tunneb just nii.
Samuti on inimeste tundlikus erinev ja ka sellega tuleb arvestada.
Mäletan, kui meie koer suri. Ta oli kümne aastane. Tegelikult me olime sunnitud
panema ta magama. Ta oli minu pereliige, kuid äärmiselt lähedane minu emaga.
Vaatamata sellele lähedusele, emaga lõppes tal side viimase hingetõmbega, mina
kuulsin teda veel paar kuud. Ta oli endiselt esikus või siis köögis oma pesas.
Ma kuulsin teda, kuidas ta end keeras pesas ringi ja hingas. Pidin koolist
tulles ütlema: “Tasa, olen kodus!”
Nüüd, vaadates oma koera, ma näen nii paljusid ühisjooni ja mõjutusi,
miks on mul just sellime pereliige. Suur, uhke, iseteadlik, võimas.
Teine taoline seik puudutab minu isa. Peale surma ta “käis” korra minu
unenäos. Astus uksest sisse. Mäletan oma imestust: “Mida sa siin teed?”
Ta vastas, et käis reisil. Ütlesin: “Ei, sa ei olnud reisil. Sa oled
surnud, tuhastatud ning maetud koos vanaemaga.”
See oli meie viimane “vestlus”.
Loen Mark Doty raamatut Koera-aastad. Raamatu tutvustusest saab lugeda,
et raamat räägib armastusest, kaotusvalust ja meeleheitest, lähedusest teise
inimesega ja rikastavatest aastatest koos teiste olenditega, koertega.
Inimeseks olemisest.
Ma tean, et lähema viie aasta jooksul tabab mind lein isiklikult ja
valusalt. Täiskasvanuna on kergem end selleks ette valmistada. Pigem on see
ettevalmistus leppimime teadmisega, et eakad pereliikmed, olgu nad inimesed või
loomad, on meiega seni, kuni jõuab kätte aeg teha ruumi uutele.
Seega, kui on vaja rääkida, siis tuleb seda ka teha. Teha seda kas
sõnadega või vaikides. Alati kohal olles. Lapsed mõistavad seda rohkem, mida
rohkem täiskasvanud neid tunnustavad.
