Eile sai spetsiaalselt
Tartusse sõidetud, et seal mõnusas niiskuses Emajõe kallastel 10
km maha liduda. Taaskord tühjalt kohalt. Toimus Eesti
Linnajooksud sarja esimene jooks.
Tühjakoha täiteks või
õigemini vältimiseks, oli loomulikult eelnev põhjalik plaan peas
valmis mõeldud, see ka paberile vormistatud. Nimelt, lumi sulab,
siis Kultuurikilomeetrile sörkima. No ei saanud ses osas punkti
kirja, jube külm oli. Praegugi on. Tagavara plaan nägi ette, et
paar nädalat enne Tartus lidumist tuleb sörk ikkagi. Nohu-köha ja
keemistemperatuurile lähenevad silmamunad ei hüüa tulles. Ravisin
end.
Kõik oli ilus. Tartu
tervitas paduvihmaga, temperatuur näitas +12. Ideaalne, eriti see,
et padukas lõppes mõned minutid enne stardipauku. Selja sai
märjaks, higist. Eesmärk oli läbida rada ühtlases tempos, ühtlase
hingamisega ja ei ühtegi kõnnisammu. Tehtud. Peale 8 km läbimist
hakkas vasakpuus jonnima: "Aitab küll, lähme tagasi, ma ei
taha rohkem ja üleüldse, see on nõme!!!", kutsus ka põlve
endale üürgama appi. Nii nad siis kriiskasid ja tahtsid
Atlantisesse hoopis minna. Oleksin tahtnud nutte, aga pisar ei
tulnud.
Peas keerlesid
küsimused. Kuidas ma need kriiskajad vaigistan? Mis neil viga on?
Kas ma peaksin sööma rohkem avokaadot? Mida ma peaksin muutma, kui
eesmärgiks on joosta ka maratoni? Parem ehk remonditud põlv oli
äärmiselt koostöö aldis. Esmaspäeval helistan ortopeedile ja
panen aja. Meie meditsiinisüsteemi ja järjekordasid arvestades,
siis peaks kisakõridega enne jõule vast vastuvõtule saama.
Vasak puus ja põlv
andsid endast märku juba oktoobris, kui sai käidud Tartu Sügisjooksul.
Vahepeal oli vaikus, samas ei olnud ka ühtegi kilomeetrist pikemat
distantsi joostud.
Täna on põlv lihtsalt
väsinud, puus aga kange. Mulle tundub, et tibakene ka paistes, nii 1
cm. Üldine enesetunne on seevastu suurepärane. Tunnen mõnusat
soojust lihastes ja nende muhelemist veidi intensiivsema liigutamise
eest. Kui välja arvata need kriiskajad, siis oleks võinud eile veel
pikalt joosta. Hingamine oli rahulik, pulss normis (tean seda ilma
kellata) ja süda põksus oma tavapärases rütmis. Seda kõike
vaatamata nüüdseks pea 2 kuusele trennipausile. Nagu Dagmar õhtul
ütles: "Sind on hästi treenitud."
No muidugi on! Atäh.
Boonuseks oli kohtumine noormehega mootorratturi kiiver kaenlas. Küll on ikka põnev linn see Tartu. Sama feeling, erinevad riigid ja isegi maailmajaod. Tee maitses hää.
