Lenda vaba lind

Lenda vaba lind
nokaotsas kohvi tilk.

Huvitav on elada kodus, kus riiulid on tühjad, kapis ripub 2 kleiti, paar viigipükse ja teksad, 2 kampsunit ja 3 pluuset ning 3 paari kingi + metsa riided ja jalatsid.
Nõusid on 5x vähem kui tuleb külalisi, toole on 2,5x vähem kui vaja, laud on 5x väiksem kui laud olema peaks.
Vannitoas leidub peaaegu tühi tuub hambapastat, hea kuid räsitud hambahari ja korralikud šampoon ja palsam, kreemikarp on alles, kuna see lõhnab nii hästi.
Diivani äärel Jüri Üdi luulekogu, suur ja mahukas, mida tore korraks lahti lüüa ja lugeda salmike. Laual avatud maailma arhitektuuri atlas, mis kaalub peaaegu 10kg ja on A3 suuruses.
Jõulukaktusel on tillukesed õienupud küljes.
Veini ei ole.

Dilemma

Peaks minema bensiini ostma, seier täitsa nullis, samas oleks vaja ka Lordiga välja minna... aga kui läheks jala bensiini järgi, siis saaks koer ka jalutada ????

Muhu

Istun mereääres neljakandilisel kivil ja einestan, taamal popsub kaluripaat, millest kostub laulujoru. Ilm on päikeseta, kuid palav ja niiske nagu troopikas. Õhuniiskus lausa 96%. Tunnen kuidas ma kleepun iseenda külge.
Ämblik on jõudnud roolirattasse võrgu üles seada. Miks on mul tunne, et see pole ainus võrk, mis mind endasse tahab mässida???
Ma jään täna siia.
Lord ronis autosse, tagumisele istmele magama. See kõlab justkui kordus, vaid tegelaskujud ning koht on teised.
...
Telk on püsti. Meie tänane eramu. Lord nõudis tungivalt autoukse avamist, taaskord, et kobida oma mugavasse motoriseeritud pesasse. Istun telgi kõrval matkatoolis, joon coolerit ja loen raamatut "Elu nagu Kreeka E". Vihma sajab. Avan vihmavarju, et kaitsta raamatut. Meri on nii vaikne ja sile. Paadi popsumise on asendanud tasane muusika. Sirutan jalad pikalt ette, vihmale pesta.
...
Mõtisklen... erinevate võrkude üle...

Põhjamuda

Pehme muda pressib end varvaste vahelt välja.

Silme ette kerkib pilt kaugest lapsepõlvest, kui istun keset suurt porilompi, vesi on päikese abiga juba aurustunud, järgi on mõnus pehme muda. Istun oma ilusas lumivalges roosade roosidega kleidis, kelmikad patsikesed peas, keset tahket lompi. Valmistan erinevaid maitsvaid koogikesi, tõeline pagaritöökoda.
Teine pilt teismelise east. Taas peale sooja suvist vihma, paljajalu. Vahva on seista lombis, kus vesi on vihmasoe, ning lasta mudal tulla lirtsudes varvastevahelt jalalabale.
Need lõhnad on (olid) nii puhtad ja tunne selge.

Praegu lööb ninna ebameeldiv lehk. Kas see ongi põhi?

...

Vahest tulevad pähe mõtted, mis soovivad väljuda sõrmeotstest klahvide klõbinal ekraanile.
Lihtsalt.