Eesti Vabariik - 96!!!

Palju õnne Eesti!!!

Saja sabaga tigu

Hääd uut ja muhedat!!!!

Mulle ilm meeldib, mõnus soe, linnud müristavad varahommikul laulda, roos õitseb ja ajab muudkui uusi võsusid aias. No ja hobused. Nemad on alati sümpaatsed olnud, mis sest, et enam ma ei tihkaks enamuste nende selga ronida. 

Tegelikult on hirmus hale/ale olemine, mõlemad versioonid sobivad. Oleks siis vähemalt kolme peaga lohe, aga ei. Tavaline saja sabaga tigu. Surun muudkui käsi alla, kuigi aina enam tundub, et tõstan käed... tegelikult ei tahaks, aga neid sabasid ka ei jaksa maha raiuda. 

No ausalt. Multikulti kursusetöö pean vist kirjutama endast ehk "Kuidas saja sabaga äputigu aidata reele". Ainult turvavööst ilmselgelt ei piisa.

Ajaks vähemalt nutma, hakkaks ehk kergem, aga ei. 

Tänan tähelepanu eest ja hoidke suled teravad!!! 

 — kuulabMarshall Jefferson.

Mingeid andureid oleks vaja, no et asetakse need kolbale ja teises otsas oleks USB-otsik ning see omakorda arvutisse... ja tekst jookskes ise vudinal ekraanile. Ausalt, mõte liigub mühinaga, küsimus vaid selles, et kuidas ma selle mõtte koolilikult vormistan. Sedasi pikalt ja ladusalt.

2014

Uue Aasta esimene päev on ka noorkuupäev, mil meie soovidel on mitmekordne jõud. Kirjuta siia see üks sõna, mida sa sooviksid endale ja ehk ka kogu maailmale kõige-kõige rohkem! 

Ma siin mõtlen, et võiks endale sokid kududa. No mitte, et ma oleks kibe kuduja, aga siiski ühed triibikud peaksid olema täiesti jõukohased. 

2013

Muutlik. Üsnagi.

Hands - photo exhibition in Riga

"I can inform you, that photos for the photo exhibition has been selected and on 29.12.2013 there will be the opening of the photo exhibition in Riga. Please send me the titles of your selected photos for the photo exhibition before 12:00 tommorrow, 28.12.2013."

Sellise kirja leidsin e-postkastist 27.12.2013 õhtul. Peas valitses tühjus, pealkirju ei tulnud, oli hoopis ühe vahva väikese tüdruku sünnipäev. Vabad mõtted jäid žüriile, kes oli selekteerinud pildid. 

Nüüd pilte vaadates, siis pildile eraldi pealkirja/allkirja ei oskakski kirjutada. See tunduks kuidagi punnitatult kunstlik, kuid mitte kunst. 

Hands, perhaps... kellelegi võivad olla ka jalad käteks.  

 

Kaamera on enamasti kaasas, kuid enamasti ongi kaamera vaid kaasas. 

Jälgida inimesi, mitte neid vaadates, vaid nähes. Silmad vajavad treenimist. 

Kirg...

... paneb alati õhkama ja igatsema, toob veelgi laiema naeratuse suule... sõõrmeisse tungib lõhn mälupildist ja sa tunned taas kuidas niidid tõmbuvad pingule... 

Vikipeedia ütleb, et:

"Kirg (vana-kreeka keeles πάσχω - tähendab kannatust, piina) on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartes'i käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha poolt loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid."

Ma lähen alati põlema kokku puutudes oma kirega, ka kaudsel kokkupuutel. Kõik muu tuhmub, ettekanne, mis peaks olema praeguseks hetkeks juba valmis ja esitatud, kukub käest. Toetan end vastu tugitooli selga, sulen silmad. Tegelikult avan need kiirelt ja kirjutan küsimusele vastuse. 

Reisimine - see on tuuleiil, mis puhub leegi taas lõkkele.

90 aastaselt istun Bangkokis Khao San Roadil hotellis, oma toa rõdul, limpsin mahlakokteili ja jälgin inimesi. Statiiv on samasse kõrvale püsti pandud, kaamera lebab laual ning päevik ootab pliiatsit krõbistama oma lehtedele. 

T: "Hmm, olin nii kindel... mul on su reisikirjeldustest nii ägedad mälestused! Kas sa Namiibiasse tagasi läheksid?"

K: "Oo jaaa, võimalusel ma koliksin sinna elama nüüd ja kohe!!!" 

Reisimine, ilma ajalimiidita, see on mõnus. Loomulikult igatsen Austraalia ja Aasia järgi, põikaks Lõuna-Ameerikasse ning lõpuks koliks elama Namiibiasse Aafrikas või jäisele maale Islandile. 

Namiibia vs Island. Ooo, millised vastandid. Need samad vastandid tõmbuvad ja põrkuvad minus. Vajun selle tulemusena vahest sügavale diivanisse ja ei taha sealt tõusta, siis jälle hõljun ringi. Enamasti hõljungi.

                                                                      photo taken by A. Jürisalu

See, et ma 60-70 aastaselt kolin elama Namiibiasse või Austraaliasse, see on nii ehtne. Elan oma elu viimased 20-40 aastat seal. Lahe. Mul on vist õhujuured??

Et olla eestlane ja armastada Eestimaad, see ei tähenda siin olemist. See on sinus, sinu südames, hinges, tunnetes. 

Õhujuured on vihmametsa puudel. Õhujuured on orhideel. Nad elavad ja õitsevadki sõna ostses mõttes õhust ja armastusest. Tais rippusid orhideed õhus ja olid lummavalt kaunid oma õiteilus. 

Üks oluline inimene arvas: "Sa oledki siis nagu orhidee ja loodetavasti õitsed sama palju, kui orhideed!!"

"Kui otsustad suureks saada, siis su mänguasjad ei ole enam sinu sõbrad", kirjutas Tõnis.

Milleks kiirustada. Klotsid ja konstruktorid on lahedad. Kus on legode karp? Nuuskurnina, OTSI!

Mõtlesin, et õpin õpetajaks

"Sa oled selline naljakas ja lastele lähed hästi peale. 

Täiskasvanute jaoks oled ise liiga plika!"

Selgus, et isegi prillid ninal ei aitaks...