Nädalane paus tuli trennis käimisse sisse. Kripeldas. Mõtlesin, et ma hoian kuupileti raha hetkel kokku ning võimlen, kõverdan, kägardan ja painutan end kodus. Päriselt. Samuti saab juba kenasti jooksmas käia. Jooksmine käies, hmm. Naljakas.
Ikka nii kripeldas. Igatsesin treenereid, kes takka utsitavad ja motiveerivad. Omaette ei ole ikka see feeling. Vajan teiste energiat enda ümber.
Eile õhtul otsustasin, et selgus saabub hommikul ehk mis kell ma ärkan ja rahulikult hommikused toimetused toimetatud saan. Ärkasin varakult, ilma kellata, kuigi eile oli pikk lõunauinak ja samuti korralikud 8 tundi ööund. Õhk oli hommikul kevadiselt karge, linnud laulsid, päike pani silmi kissitama ja Lord nuuskis viimse kui ühe väravaposti põhjalikult läbi.
Jah, ma lähen trenni, oli otsus. Tühja sest tolmuimeja vajadusest, ostan pigem spordikeskuse kuukaardi ja naudin villast põrandat edasi. Ongi lahedam, kui riided on kõik kaetud kollaste karvadega ja sokid muutuvad hetkega karvapallideks. Võib ka paljajalu toas tatsata. Valik ikkagi.
Tõmbasin kodus juba trenniriided selga, pakkisin vahetusriided, pesemis tarvikud ja tossud kotti. Kõik oli kohe nii õige. Helises telefon, Dagmar.
"Kus sa oled?"
"Hakkan just uksest välja astuma, et trenni tulla."
"Väga hea. Tuled otse Pireti juurde, sind on ootamas boonus!!"
Ooo, boonus. Kiirustasin. Pilet, mis mulle prinditi, oli vaid tänaseks. Murdosa sekundist ja ma murdusin. Lunastasin endale õpilaspileti ja treeneri soodustuse koostöös kuupileti. Jeee, ma olen taas pardal. Tegelikult ma ei julgenud piirduda vaid päevapiletiga, päriselt, seda eriti kui treener seisab teisel pool letti ja vaatab sulle nõudlikult otsa. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav, eriti lahedate inimeste poolt ja heade asjadega.
Ees ootas 2 rühmatrenni, intervall ja bodyART. Vahele oli jäänud vaid nädal, kuid ma tundsin end nii nõrgana. Hantlitel oli petteks kriitseldatud pisikesed numbrid, ma olen selles veendunud, need oli muidu vähemalt kümme korda raskemad. Põlv jaksas vaevu end tõsta põlvest kõrgemale. Käed tudisesid isegi püsti seistes, polnud vaja põrandale viskudagi ja neid kõverdama hakata. Miks ei lubatud mul teise tunni lõdvestuse järel saali nurka matile pleedi alla kerra tõmmata ja magama jääda? Ma ei tahtnud matilt tõusta, see oli kõikidest kordadest kõige raskem.
Ma tõesti ei imesta, et Dagmarile öeldi: "Sa oled inimesena nii tore, aga treenerine oled sa lihtsalt kohutav!!" Ma mõtlesin seda sama. Tegelikult olen ma sellest ammu aru saanud. Viilida ei saa, kuigi oled nõrkemise äärel või lihtsalt juba nõrkenud, siis ta tuleb seisab su kõrvale ja mängleva kergusega kägardav-kõverdab-keksleb-painutab-rassib. No kurat, nagu mingine masohist. No päriselt. Ise üritad samal ajal teha vaprat nägu ja virilalt naeratada, mis siis et mööda selga paiskub alla Victoria juga, silmad ammu selle higitulva alt ei näe, rätik on väänamis valmiduses, tossud kaaluvad oma 100 kg kohe kindlasti. Esitad endale aina ja aina küsimuse: "Mida kuradit, miks ma end piinan? Kuna ma saan sama tugevaks ja sitkeks? Mis mõttes ma selline nõrgukene olen?"
Kraabid oma viimase jõuvaru mati kõrvalt kokku ja pingutad, hingad nagu hull ja ohh imet, ma ei kukkunudki ümber.
Hingama peab. Kõigest väest. See on kõige alus. Kuna me unustame õige hingamise? Väikesed lapsed, beebid eriti, hingavad õigesti. Lapsed istuvad sirge seljaga ja mängivad oma mänge, ja sedasi kas või terve tund jutti, ei mingit pisarat silmas ega higimulli otsa ees. V-asend ja plank tulevad nii muuseas, samuti kõik sõdalase versioonid.
Ma armastan selliseid "kohutavaid" treenereid. Kodus on ka keegi salaja diivanisse installeerinud istmesoojenduse ja selle pehmuse ära viinud. Peale vaadates paistab küll selline pehme, aga tegelikult on lihtsalt kuum ja kõva plaat.
Olles siputanud 9 kuud, ma lihtsalt ei saanud lasta sellel tööl tuulde lennata. Tunnen ise tulemust, rõõmustan iga pisikese sammu üle. Kripeldus ja igatsus hinges trenni järgi oli nädalaga päris suureks paisunud. Ma olen nii rahul endaga ja oma oranži käepaela üle.
Meil tööl ei ole ühtegi peeglit, sellist ametlikku. Kõrval tuppa on aga smuugeldatud üks väiksemat sorti sind ennast näitab klaasitükk riiuli äärele. Käin sel end hommikuti imetlemas. Nii oli see ka täna. Hommikune rutiin.
Just kui keerutasin end peegli ees ja sättisin kiharaid kenasti kõrva taha saabus Katrin. Oranžid kõrvarõngad nagu pisikesed apelsinid kõrvade küljes rippumas ja läks kohe konkreetseks. Ei mingit smalltalk'i ega asja.
"Ma käisin eile hommikul trennis. Spinningus ja veel ujumas ka."
"Ooo, sa oled väga tubli", vastasin tunnustavalt.
No ja siis tuli valang.
"See kõik on sinu süü!!!! Sa rikkusid mu mõnusa pühapäeva hommiku ära, kus ma oleks tavapäraselt lösutanud diivanil teleka ees ning midagi muginud."
"Möhhh."
"Jah, sina!! Aga pärast oli nii mõnus olla, aitäh!!"
Ühel veebruari hommikul leidsin oma postkastist sellise sõnumi:
"Tsauki, kas sa registreerusid conventionile või treeningpäevale? Soovitan suljuba conventionile registreeruda, saada hakata ennast vaikselt tulevikuks ette valmistama. Kallid"
Olin just vaadanud conventioni ajakava treeneritele ning vesistasin suud, kui lahedad treeningud seal on. Tahaks ka väga neis osaleda, mitte ainult kõigile mõeldud treeningpäeval. Ja minu julgustuseks ja kinnituseks selline motiveeriv sõnum.
Paar päeva enne seda läksime peale bodyART trenni Merritiga teed jooma ning rääkisin talle oma mõtetest õppida bodyART treeneriks. Tahtsin teada tema, kui treeneri, arvamust, et kas ma olen aasta pärast valmis läbime koolituse ja sooritama eksami. Sel hetkel ta imestas, et miks ma nüüd, jaanuaris, ei alustanud. Ma ei olnud kindel, et ma ise enda trenni läheksin praegu suure hurraaga. Treenin end veel ja arenen.
Täna sai siis astutud esimene samm. Päev täis uusimaid trende fitness-maailmast, energiast pakatavaid treeninguid, säravaid ja inspireerivad treenered. Tõeliselt vinge sportlik laupäev oma ala proffide seltsis. Valida oli 15 masterclassi vahel, minu valik langes neist 6-le, millele lisandus kõikide treeningpäevalt veel 3. Kokku siis peaaegu 10 tundi aktiivset liigutamist ja pingutust. Olen laetud. Olen uhke enda üle ja õnnelik. Diivanil istudes on tunne nagu oleks sellel istmesoojendus sisselülitatud ja nupp on rikkis. Mu pepu, selg, käed, jalad, kõik kuumab. Ma armastan seda kuumust ja valu. Kogu keha nurrub sellest pingutusest.
12.30 -13.20 GARUDA - Magnus Ringberg yoga & body & mind
13.30 -14.30 bodyART® Pure - Rita Lencses , Toni Nemeth, Balazs Borsodi + team
14.30 - 16.00 YOGAFUNC - Jocke Salokorpi yoga & body & mind
PAUS
17.30 Nike Training Club: Train to Run - Sonja Moses + Kristi Roosimägi
18.15 deepWORK - Toni Nemeth & Balazs Borsodi + team
19.00 bodyART® Strech - Rita Lencses + team
19.40 Lõpp
Hommik algas rahulikult. Esimesed kaks tundi olid mõnusaks soojenduseks ning pühkisid viimsegi uneraasu silmist ja kehast, siis aga läks andmiseks. Paljud mõtlevad, et ähhh, mis see bodyART ja jooga kah ära ei ole. Istud ja teed muudkui ommm ja ummm, vahepeal veidi hingad ka. Lihtne ju. Uhh.
Mida rohkem ma valan higi ja pisaraid bodyART-is, seda enam ma sellesse armun. Seda higi sai valatud kõvasti, pisar isegi kippus paar korda silmanurka. Ja kui sa näed kuidas treener laval lihtsalt tilgub, higi piiskade langemine põrandale on kuulda. Vot siis tunned rõõmu oma vettinud rätikust. Kogu see energia mis tulvad üle saali, see on power.
Veel mõned aastad tagasi ei pidanud ma millekski body and mind treeninguid. Mingil hetkel otsustasin uuesti proovida ja nüüd ei ole läinud mitte ainult käsi, vaid ka hing. Kõik saab alguse treenerist, kes juhendab tundi. On selliseid kelle häält sa ei kuule ka siis, kui ta on sinust vaid meetri kaugusel. Õnneks see on erand. Enamasti on ikka pigem hämmeldus, et kas juba läbi??? Me ju alles alustasime. No kuidagi ei tahaks veel lahkuda. Lõpuks sa lihtsalt armastad neid treenereid, neid kes sind peaaeg nutma panevad ja sul endal on vahest tunne, et sinu teadmata on sind kasutatud poksikotina.
See oli super päev ja suurimad tänud Kristile ja tema tiimile, kes selle kõik tegi võimalikuks. Ootan juba õhinaga uut conventionit. Seni aga muud tegevused. Registreerisin end jooga workshopile. Põnev.
Pausi kasutasin ära, et pikutada ja testida enda peal ULTRATONE aparaati. Päris huvitav. 15 minutit toimetasid elektriimpulsid minu kõhu ja talje kallal. Sain reguleerida impulsside tugevust ning utsitada neid pisikesi klemmide all toimetavaid mehikesi takka. Meenus lapsepõlv, kui sai ikka vahest elektriravis käidud. No siis pandi küll suuremad metallist latakad sinu ihule ja elektrisipelgad hakkasid toimetama, päris lahe. Loomulikult ei ole mõtet arvata, et kui ei viitsi end füüsiliselt liigutada ega ka oma toitumist korrigeerida, et siis käid muudkui ULTRATONE protseduuridel ja oledki varsti sellises vormis kui tänased presenterid. Ei ole see nii lihtne ja ilus. Tuleb teha koostööd.
Väga head on need protseduurid näiteks taastusraviks, kui on olnud mõni suurem trauma, jalg või käsi kipsis vmt. Sedasi on sul võimalik ilma liigeseid kooramamata taastada lihastoonust. Tasub proovimist.
