Vanadel hiinlastel ja vaaraodeaegsetel egiptlastel oli 13 õnnenumber. Viimastel kujutas elu vaimset tõusu kaksteist astet maises elus, kolmeteistkümnes aga juba teispoolsuses, igaveses elus.
Seetõttu sümboliseeris number 13 surma – aga mitte kaduva ja kõduneva mõttes, vaid hiilgava ja ihaldusväärse muundumisena. Egiptuse tsivilisatsiooni allakäigu järel hakati 13 seostama lihtsalt surmahirmuga.
Eelkristlikus rahvapärimuses oli reede armastuse ja rõõmu päev. Vanade kreeklaste ja roomlaste kalendris oli see pühendatud jumalanna Veenusele, Põhjamaade mütoloogias aga Freyjale või Friggile, viljakuse-, armastuse- ja seksijumalannale. (Mõnede ajaloolaste arvates ohustasid mõlemad kui tugevad naiselikkuse sümbolid keskajal meeste domineeritud kristlust sedavõrd, et kirikuisad panid kõik nendega seonduva põlu alla.)
