Nädalane paus tuli trennis käimisse sisse. Kripeldas. Mõtlesin, et ma hoian kuupileti raha hetkel kokku ning võimlen, kõverdan, kägardan ja painutan end kodus. Päriselt. Samuti saab juba kenasti jooksmas käia. Jooksmine käies, hmm. Naljakas.
Ikka nii kripeldas. Igatsesin treenereid, kes takka utsitavad ja motiveerivad. Omaette ei ole ikka see feeling. Vajan teiste energiat enda ümber.
Eile õhtul otsustasin, et selgus saabub hommikul ehk mis kell ma ärkan ja rahulikult hommikused toimetused toimetatud saan. Ärkasin varakult, ilma kellata, kuigi eile oli pikk lõunauinak ja samuti korralikud 8 tundi ööund. Õhk oli hommikul kevadiselt karge, linnud laulsid, päike pani silmi kissitama ja Lord nuuskis viimse kui ühe väravaposti põhjalikult läbi.
Jah, ma lähen trenni, oli otsus. Tühja sest tolmuimeja vajadusest, ostan pigem spordikeskuse kuukaardi ja naudin villast põrandat edasi. Ongi lahedam, kui riided on kõik kaetud kollaste karvadega ja sokid muutuvad hetkega karvapallideks. Võib ka paljajalu toas tatsata. Valik ikkagi.
Tõmbasin kodus juba trenniriided selga, pakkisin vahetusriided, pesemis tarvikud ja tossud kotti. Kõik oli kohe nii õige. Helises telefon, Dagmar.
"Kus sa oled?"
"Hakkan just uksest välja astuma, et trenni tulla."
"Väga hea. Tuled otse Pireti juurde, sind on ootamas boonus!!"
Ooo, boonus. Kiirustasin. Pilet, mis mulle prinditi, oli vaid tänaseks. Murdosa sekundist ja ma murdusin. Lunastasin endale õpilaspileti ja treeneri soodustuse koostöös kuupileti. Jeee, ma olen taas pardal. Tegelikult ma ei julgenud piirduda vaid päevapiletiga, päriselt, seda eriti kui treener seisab teisel pool letti ja vaatab sulle nõudlikult otsa. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav, eriti lahedate inimeste poolt ja heade asjadega.
Ees ootas 2 rühmatrenni, intervall ja bodyART. Vahele oli jäänud vaid nädal, kuid ma tundsin end nii nõrgana. Hantlitel oli petteks kriitseldatud pisikesed numbrid, ma olen selles veendunud, need oli muidu vähemalt kümme korda raskemad. Põlv jaksas vaevu end tõsta põlvest kõrgemale. Käed tudisesid isegi püsti seistes, polnud vaja põrandale viskudagi ja neid kõverdama hakata. Miks ei lubatud mul teise tunni lõdvestuse järel saali nurka matile pleedi alla kerra tõmmata ja magama jääda? Ma ei tahtnud matilt tõusta, see oli kõikidest kordadest kõige raskem.
Ma tõesti ei imesta, et Dagmarile öeldi: "Sa oled inimesena nii tore, aga treenerine oled sa lihtsalt kohutav!!" Ma mõtlesin seda sama. Tegelikult olen ma sellest ammu aru saanud. Viilida ei saa, kuigi oled nõrkemise äärel või lihtsalt juba nõrkenud, siis ta tuleb seisab su kõrvale ja mängleva kergusega kägardav-kõverdab-keksleb-painutab-rassib. No kurat, nagu mingine masohist. No päriselt. Ise üritad samal ajal teha vaprat nägu ja virilalt naeratada, mis siis et mööda selga paiskub alla Victoria juga, silmad ammu selle higitulva alt ei näe, rätik on väänamis valmiduses, tossud kaaluvad oma 100 kg kohe kindlasti. Esitad endale aina ja aina küsimuse: "Mida kuradit, miks ma end piinan? Kuna ma saan sama tugevaks ja sitkeks? Mis mõttes ma selline nõrgukene olen?"
Kraabid oma viimase jõuvaru mati kõrvalt kokku ja pingutad, hingad nagu hull ja ohh imet, ma ei kukkunudki ümber.
Hingama peab. Kõigest väest. See on kõige alus. Kuna me unustame õige hingamise? Väikesed lapsed, beebid eriti, hingavad õigesti. Lapsed istuvad sirge seljaga ja mängivad oma mänge, ja sedasi kas või terve tund jutti, ei mingit pisarat silmas ega higimulli otsa ees. V-asend ja plank tulevad nii muuseas, samuti kõik sõdalase versioonid.
Ma armastan selliseid "kohutavaid" treenereid. Kodus on ka keegi salaja diivanisse installeerinud istmesoojenduse ja selle pehmuse ära viinud. Peale vaadates paistab küll selline pehme, aga tegelikult on lihtsalt kuum ja kõva plaat.
Olles siputanud 9 kuud, ma lihtsalt ei saanud lasta sellel tööl tuulde lennata. Tunnen ise tulemust, rõõmustan iga pisikese sammu üle. Kripeldus ja igatsus hinges trenni järgi oli nädalaga päris suureks paisunud. Ma olen nii rahul endaga ja oma oranži käepaela üle.
